Gold Coast

Esimesel päeval otsustasime, et siin linnas on nii palju teha ja hea mõte oleks auto osta. Kohe leidsime sobiva kuulutuse ning läksime vaatama. Toyota tundus täitsa korralik ja hea hinnaga, seega võtsime ära. Nii hea tunne, kui on auto, palju vabadust tuli kohe juurde. Ei pea busside ja lennukitega edasi liikuma. Ja selle auto saab pärast idaranniku seiklemisi edasi müüa, kuigi mulle hakkas auto väga meeldima ja tahaks ta Eestisse võtta :P

Gold Coastil on nii palju erinevaid teemaparke ja turistiatraktsioone. Esmaspäeval läksime näiteks Movie Worldi. See kujutas endasi põhiliselt multikakangelaste karusselle ja show’sid. Karussellide järjekorrad olid megapikad, u 30-75 minutit, aga need olid palju hirmsamad, kui need, millel Eestis olen käinud. Üks rongisõit oli eriti jube, mitu korda oli peaalaspidi. Aga see oli megalahe, mu lemmik siiani!

Pärast Movie Worldi jalutasime mööda ’’Believe it or not’’ muuseumist. Väljast paistis üsna igav, aga mõtlesime üle vaadata ja ei kahetse absoluutselt! Parem kui ette planeeritud Movie world. Muuseumis oli 13 ruumi, kus olid elusuuruses vahakujud ja erinevaid pilte saatest ’’Usu või ära usu’’, mis kunagi jooksis eesti kanalitel. Ühes ruumis oli maailma pikima mehe kuju ning aeg-ajalt ta istus toolile ja tõusis jälle püsti. Kui ma tema kõrvale pilti läksin tegema, siis ma muidugi ei teadnud veel, et ta liikuda oskab. Ma pidin šhoki saama, kui ma tema kõrval poosetasin ja ta istuma hakkas! Mu näoilme jäi ühele pildile ka, ma oleks nagu kummitust näinud :P Aga seda pilti ma ei näita :D

Mu lemmik seal muuseumis oli aga ruum, kus olid peeglid ja fotod keeleväänajatest. Kõik muidugi proovisid seal peeglite ees keeleväänamist. Aga hiljem, kui kõrval ruumi läksid, siis võisid teisi inimesi keelt väänamas, sest tegu oli akendega, mille üks pool on peegel. Päris naljakas oli näha kuidas mõni tõsine mees peegli lähedale tuli ja kui veendus, et keegi ei näe, proovis salaja keelt väänata. Või kui mõni naine tuli ja oma kõhuvolte sättis.

Seal muuseumis oli veel nii palju huvitavat, näiteks tunnel, mille taustal pildid keerlevad, ning tundus, nagu ise keerleksid seal tunnelis. Ma proovisin ja võimatu oli seda tunnelit sirgelt läbida. Ja teine lahe ruum oli diskoruum, kus suurel ekraanil näed enda ühevärvilist kuju, aga eriefektidega. Raske kirjeldada, aga see oli väga lahe. Üldse see kogu muuseum oli megavinge ning see pole ainult Austraalias, väga soovitan!

Kuna teisipäeval oli palav ilm, mõtlesime veelkord surfamist proovida. Surfilaua laenutusi on siin igal nurgal ja kuna meil põhiliigutused selged, siis arvasime, et saame hakkama. Ma mõned korrad proovisin püsti tõusta, aga võib-olla oli asi lainetes, mis olid palju suuremad kui eelmine kord, aga nii raske on tasakaalu leida surfilaual. Seega ma mõtlesin, et ujun natuke niisama ja proovin hiljem uuesti. Ujudes tundsin järsku, et miski läks mu põlve vastu. Algul arvasin, et see kellegi prügi, aga siis nägin, et see oli hoopis päris suur millimallikas. Ma olen nii palju kuulnud jutte sellest, kuidas millimallikad on megamürgised ja võivad 5 minutiga tappa. Ma arvasin, et siin ongi mu lõpp, hüvasti pere ja sõbrad. Jooksin kiiruga veest välja, jalg kõrvetades. Läksin rannavalve juurde, kes andsid mulle mingit kreemi valu vastu ja ütlesid, et see läheb u 1h üle. Phäh, nii palju siis eluohtlikkusest.

selline ta nägi välja

Õhtul läksime jälle Draculasse (õhtusöögiga vampiirishow), sest Melbourne’i oma oli väga lahe. Seekordne show oli ka põnev, aga mulle meeldis Melbourne’i oma mitu korda rohkem. Seda kava on suht raske kirjeldada, sest see on päris lambine. Mõned tantsud, laulud, akrobaatika, näitlemine, naljad, kostüümid jne. Kokku kestab kõik umbes 4h.

Üleeile lubas viimast ilusat ilma enne pikka vihmaperioodi, seega tahtsime teha midagi, milleks on kindlasti ilusat ilma vaja. Valisime oma pikast nimekirjast, mida Gold Coastil teha, loomapargi. Park oli rohkem keskendunud loomashowdele. Kõige lahedam oli, kuidas kotkas, selleks et muna purustada, võttis kivi noka vahele ja lasi sellel muna peale kukkuda mitu korda. Ja seda nad oskavad puhtalt instinktidest.

 Liskas oli seal pargis ka seiklusrada, kuhu me läksime. Ma olen Eestis vist kõigil suurematel seiklusradadel käinud, aga nii raske pole ükski olnud. Umbes 6 takistust lihtsalt käte jõul. Kõige pealt redelist üles, siis mööda võrku edasi, siis käte abil rippudes edasi liikuda jne. Ma arvan, et mu musklid on 2 korda suuremad nüüd. Rajad kokku võtsid aega peaaegu 2h ja need võtsid ikka päris läbi. Enne loomapargist väljumist nägime aga koaalasid! Neid sai sülle ka võtta ja pilti teha. Jeei, ma olen nüüd koaalat näinud ja isegi süles hoidnud!

Eile sõitsime Natural Bridge’i vaatama. See asus u 15 km linnast väljas ja tee sinna oli väga käänuline, paar korda sõitsime õigelt rajalt välja. Kohale jõudes tegime vihmametsa matkaraja läbi. Veits hirmutav oli mõelda, et iga hetk võib mingi uss või ämblik tee ette sattuda. Keset matkarada oli koobas, kus elavd glowworms’is e helendavad ussikesed. Kuna oli veel valge, siis neid näha polnud. Seega otsustasime autos oodata poolteist tundi, kuni pimedaks läheb. Kui oli juba kottpime, siis mõtlesime oma telefonide valgust kasutada. Muidugi olid akud tühjad ja ainsaks valgusallikaks oli fotokahelendus. Kui juba päevavalguses oli pisut jube seal metsas liikuda, siis seekord oli päris hirmus, aga samas põnev. Ja kui koopasse jõudsime, siis vaade oli väga ilus. Igal pool olid helendavad ussikesed. Tagasi jalutades olid üksikud helendavad kogud tee ääres ning proovisin neid välguga pildistada. Natuke kõhe oli kätt koos kaameraga pimedate põõsaste vahele toppida ning pärast ühelt pildilt avastasin suure ämbliku ka.

Gold Coast on üks mu lemmikkohti, siin on nii palju põnevaid asju teha! Paras turistikas on, aga praegu olen puhkusel, nii et ma olen väga rahul ;)

Sydney

Sydneysse jõudes polnud suuri plaane, mida siin teha. Esimesel päeval tutvusime pisut linnaga, aga kuna hostel asub hiinakülas, siis jäi algul mulje, et terve Sydney on selline. Aga järgmisel päeval sain Dianaga kokku. Nii hea oli üle pika aja Eesti sõpra näha! Algul oli natuke veider eesti keeles rääkida ja oleks kogu aeg inglise keelseid sidesõnu kasutanud, aga kuna me lobisesime vist kokku pea 7h, siis lõpuks harjusin enam-vähem keelega ära :P Ja Diana aitas mul paremini aru saada, miks ma reisin ja mida ma edasi tahan teha. Põhiline mõte oli see, et ma tahan ennast täiesti vabana tunda, ilma mingite kohustusteta. Sest see on seljakotiränduri parim võimalus - lihtsalt jalutada minema kui kusagil ei meeldi või igavaks kisub.

Järgmised paar päeva jalutasime lihtsalt linna peal ringi, nägin ära ka Sydney Harbour Bridge’i ja Ooperimaja. Nemo multikas tuli kohe meelde :P Ostsin omale ka uue kaamera, mis on praegu maailma parim kompaktkaamera J Sellega olen natuke palju mänginud ja erinevaid pildistamisvõimalusi proovinud. Ma otsustasin, et kuna rändan nii palju ringi ja teen palju pilte, siis võiks ka parem kaamera olla. Ja olen ülirahul oma Sonyga!

Täna läksime Kodus ja võõrsil fännide lemmikranda Bondi beachi surfama. Enne kui ma Austraaliasse tulin, siis mõtlesin, et lisaks töötamisele tahan ma igasuguseid lahedaid asju ka proovida, nt surfamist. Ja siin ma nüüd siis olingi. Kolme inimese peale oli meil 2 juhendajat, kes algul õpetasid meid laineid lihtsalt õigel ajal püüdma, kui surfilaua peal pikali olla. See oli nii äge, kui laine suure kiirusega peaaegu kaldale vedas. Siis proovisime liiva peal olles surfilaua peal püsti hüpata ja tundus megalihtne. Aga kui siis seda sama asja vees lainete sees proovisime, siis unustasin kohe ära, et kuidas ma jalad või käed panema pean, et püsti saada. Mitu korda lendasin ümber, paar korda sain kuidagi põlvili laine kätte, mis oli ka väga lahe. Vist ainult ühe korra õnnestus päris püsti tõusta laine ajal..mõneks sekundiks :P Aga väga superlahe oli ja 2h, mis meile oli antud läksin nagu lennates. Ja nagu meie juhendajad ütlesid, surfamine on väga sõltuvusttekitav. Nüüd ma tahan veel ja veel proovida ning paremaks saada.

Eile õhtul lendasime Gold Coastile, kus peaks meeletult palju põnevaid tegevusi teha olema. Leidsin  ühe ülihea pakkumise, kus suur motellituba, mis on mere ääres ja basseiniga, maksab sama palju kui Sydney backbackeris oli. Õhtul kohale jõudes mõtlesin kohe suure hooga ujuma minna, aga kui liival pimedas krabipoega nägin, siis lõin kartma :P

Kui ma veel maininud pole, siis plaanis on veel mõned nädalad Idakaldal lihtsalt rännata ja liikuda aina põhja poole kuni Cairns’ini. Siis peaksin suuna tagasi lääne-Austraaliasse võtma ja töö leidma. Lõpuks lisasin ka Kalgoorlie ja Esperance'i  pildid Picasasse.

Tagasi Melbsis

külmmm

 

 

 

 

Pärast Uus-Meremaad jäime veel kolmeks päevaks Melbourni. Esimesel päeval suurt midagi teha ei jaksanud, sest olime suht väsinud pidevalt vara ärkamisest ja kellakeeramistest. Aga külastasime jääbaari, kus on -10 kraadi külma ja klaasid on jääst, nii et kui oma joogi ära jood, siis saad klaasi vastu põrandat purustada. Meile aeti suured talvejoped selga ja veetsime seal pool tundi. Ma olin juba unustanud kui külm võib -10 olla! Ei taha meenutadagi, mis tunne oli Eestis -20 kraadiga õues olla. Hiljem läksime Dracula’sse õhtusöögile, mis oli megavinge! Soovitan kõigile, kes Aussi satuvad! Tegu on õudustelossiga, kus alustuseks pead läbima väikse rongisõidu pimedas ruumis koos hirmutavate koletistega. Kõik ettekandjad ja õhtujuhid olid riietatud vampiirideks. Ja terve õhtu toimus laval show: mustkunst, tantsud, naljad jne. Supervinge õhtu oli, ma loodan, et satun veel samasse kohta!

Dracula's

 

Teisel päeval läksime Puffing Billy peale, mis on aururong ja sõidab Melbsi ilusat maastikut. Enne sõitu läksime ühte parki, kus saime kakaduusid toita. Meile anti kätte linnutoiduga anum, mille peale kakaduud kohale lendasid. Mul on käsi siiamaani kriimustusi täis, sest neile meeldis ju mööda kätt edasi liikuda või ennast küüntega kinni hoida :P Aga see oli nii vinge, kõike kriimustusi väärt :P Poole rongisõidu peal oli paus, kus käisime veeratastega sõitmas. Seal järve juures oli silt, et vette hüppamise eest saab trahvi ja kõrva teine silt, et ujumise pole ka lubatud. Nii et kui juba vette kukud, siis pääseteed pole. Keegi appi ei tohi ujuda... Aga rongisõit võttis peaaegu terve päeva, kõige lahedam osa oli lindude toitmine :P 

Viimasel täispikal päeval läksime Victoria Marketitele, mis on üks populaarsemaid külastuskohti Melbournis. Tuletas kõiki neid Aasia turge meelde, kus me Veroga käisime, ainult natuke korralikum. Siin müüdi isegi kanu ja tibusid, kes olid nii armsad. Riideid ma omale ei leidnud, aga uue suure käekoti sain, et rohkem asju lennuki käsipagasisse panna. Pärast marketeid läksime aga teatrisse, kus ma pole iidamast-aadamast käinud. Vaatasime Warhorse’i, mis on praegu hästi populaarne, sest laval on elusuuruses hobused, keda liigutavad inimesed. Aga see nägi väga tõene välja, mis tegi selle lavastuse lahedaks ;) Hilja õhtul läksime hiigelsuurde mängudesaali, kus me ka enne Uus-Meremaa reisi käisime ja väga meeldis. Mängisime jälle lasermängu ja erinevate automaatidega, mis oli palju lahedam kui see tunduda võib :P Mängudesaalist tagasi tulles jäi tee peale kasiino ja kuna ma mõtlesin välja strateegia, kuidas alati on võimalik võita, siis tahtsime seda järgi proovida. Ja muidugi see töötas, nüüd ma plaanin kasiinos elatist hakata teenima :P

Täna hommikul jätsin aga Melbourniga hüvasti ja läksin lennujaama, et Sydney poole sõita. Kohver osutus aga 4 kilo liiga raskeks, seega pidin osa asju käsipagasisse (aitäh mu uus suur käekott!) toppima. Teisel korral oli aga 2 kg ikka üle ja pärast teistkordset ümberpakkimist, pidin tagasi pika järjekorra lõppu minema, et chack in’i saada. Oh neid Tiger Airwaysi rõõme :P Aga nüüd olen õnnelikult Sydneys ja arvatavasti saan homme Eesti sõbranna-sugulase Dianaga kokku!