Miami

Esmaspäeval pakkisime asjad, et Miamisse lennata. Jõudsime ilusti lennujaama kui järsku avastasime, et me oleme vales lennujaamas! Võtsime ruttu takso, et poole tunni kaugusel asuvasse rahvusvahelisse lennujaama sõita. Sõidu ajal helistasime ruttu lennufirmale ju uurisime, et kas äkki saaks meid hilisema lennu peale panna. Peale pikka kõnel ootel olemist õnneks öeldi, et saab jah, aga too lennuk läheb lennujaamast, kus me esimesena olime. Ja me olime just jõudnud rahvusvahelisse lennujaama! Ütlesime siis taksojuhile, et meile tegelt meeldiks minna tagasi sinna, kus ta meid peale võttis. Tegime sellise väikse ringi New Yorgile enne lahkumist :)

Lõpuks jõudsime õnnelikult Miamisse sooja, siin on olnud suurepärane temperatuur (25-28 kraadi). Miami on väga ilus ja modernne linn. Hooned ja autod on uhked ja uued. Rikaste linn. Inimesed tunduvad siin palju rohkem oma tervisest hoolivat kui New Yorgis. Palju tervisekohvikuid ja sportivaid inimesi on linnas näha. Ma käisin ka ühel päeval rannikuääres jooksmas. Selline tunne oli, et oleks justkui filmis! Palmid, meri, päike ja ilus linn taustal. Rannas käisime ka, lootsime kuulsusi leida. Mõtlesin, et Ameerikasse tulles näen näitlejaid ja lauljaid igal nurgal, aga tühjagi. Ei tea kus nad peidavad. Aga Miami mulle väga meeldib ja on üks mu lemmikumatest linnadest :)

Täna lähme järjekordsele kruiisile, oleme väga põnevil! Ilusat jõuluaega kõigile, juba igatsen :)

New York

Eestis sai juba mõnda aega oldud, kui tundsin, et tahaks uuesti välismaale töötama ja elama. Riigiks valisin seekord Kanada, inglise keele tõttu jälle. Otsisime siis lennupiletid ja mõtlesime New Yorgis natuke peatuda enne Kanadasse minekut. Kui reisikuupäev lähedale jõudis hakkasime mõtlema, et kui juba Ameerikas olla, võiks ju ka rohkem näha ja oma viimased säästud seal rändamisele kulutada. Algne plaan oli olla New Yorgis peaaegu kuu ja näha jõule ning aastavahetust seal, aga leidsime, et sama raha eest oleks parem reisida hoopis ka Floridas ja Californias.

Tükk aega mõtlesime kuidas täpselt oma Ameerika trippi teha, kuni leidsime sooduspakkumisega kruiisi, mis läheb läbi Panama kanali Floridast Californiasse. See tundus super pakkumine ja tuli odavam, kui ise reisides nii et me broneerisime selle kohe ka ära, et ilma ei jääks. Kyle helistas ka ruttu neile ja tegi kidlaks, et meil ikka on broneering :P Ei suuda ise ka uskuda, et see saab olema meie kolmas kruiis juba!

12. detsember oli see kuupäev kui lahkusime taas Tallinnast. Kuna meie Soome lennuk hilines, jäime maha oma NY lennust. Siis suunati meid ümber läbi Londoni lennu. Londonis oli aga suur udu ja nii me pidime Londonisse üheks ööks jääma. Muidugi olid kõik hotellid täis broneeritud, aga õnneks peale pikka päeva ootamisi saime öömaja. Järgmisel hommikul tõi lennuk meid lõpuks ilusti New Yorki, aga meie kohvrid olid kuskil erinevatesse riikidesse unustatud. Pidime jälle pabereid täitma ja ootama ning lootma, et oma kullakallid kohvrid ikka kätte saama. Õnneks leidsime Londonist ühe kena Eesti paari, kes olid meiega samas paadis ning kellega koos me kogu seda segadust läbi elasime. Mul pole varem kunagi kohver kaduma läinud, aga õnneks saime oma asjad mõne päevaga kätte.

Uskumatu oli lõpuks New Yorgis, nii kuulsas linnas, olla. Meie peatuskohas (Upper West Side) polnudki nii palju rahvast kui ma arvasin, aga Times Square'i lähedal oli tõesti massiliselt inimesi. Väga palju erinevaid poode, mis on kõik nii suured ja kutsuvad, millest on raske mööda kõndida. Lisaks on tänavad paksult täis erksaid ja liikuvaid reklaame. Pole ime, et ameeriklased nii palju kaupu tarbivad. Meie kohvrid said ka veidi täiendust :) Käisime ka Empire State Buildingus, kus vaade ulatus tervele New Yorgi saarele ja oli tõesti suurepärane. Isegi Vabadusesammast oli näha. Broadway teatris oli parasjagu käimas Lõvikuninga etendus ja kuna see oli nii kõrgelt hinnatud Tripadvisoris, läksime ühel päeval ka sinna. Ja see oli tõesti imeline! Mul tulid paaril korral pisarad silma, sest see oli nii tõeline ja ilus. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud!

Vahemere kruiis

Kyle tuli mulle Austraaliast külla ja me otsustasime natuke rohkem Euroopat näha. Algul vaatsime paarinädalasi bussireise, aga lõpuks leidsime, et kruiis mööda vahemere riike tuleks sama hinnaga või isegi odavam, kui bussireisid. Meil oli selle üle väga hea meel, sest esimene kruiis Uus-Meremaal oli super. Ostsimegi siis Stockmanist Hullude päevade ajal Rooma piletid ja jäime põnevil ootama.

Kruiis algas Rooma lähedal ning peatuste sihtkohtadeks olid paar Itaalia linna, mõned Kreeka saared ja Ateena, päev Türgis ning Horvaatias. Kui Uus-Meremaa kruiisil tegime rohkem lõbusamaid tegevusi, siis seekord oli rohkem ajaloolised ekskursioonid. Külastasime mitmeid tuhandete aasta vanuseid varemeid ning õppisime palju tolleaegse elu kohta. Laeval oli aga elu täpselt samasugune, kui meie esimesel kruiisil.

 

Kruiisi viimane sihtkoht oli Veneetsia, mis oli palju ilusam kui ma oletasin! Seal linnas oli kohe teistsugune tunne kui kuskil mujal. Tegu oleks nagu pisikese külaga, kus naabrid lehvitavad üksteisele akendest ning siis minnakse veetaksoga tööle. Tõeliselt armas linn.

Enne Rooma tagasi minekut tegime ka paaripäevase peatuse Firenzes, mis oli ka väga ilus ning suurepärane shopingulinn. Sõitsime sealt ka üheks päevaks Pisa torni vaatama, mis on piltidelt väga kaugena tundunud, aga lähedalt oli tõesti suur ja uhke. Lõpetasime oma seekordsed rännakud Roomas. Pärast kõikide nende pastade ja pitsade proovimist usume, et oleme sama head kokad kui itaallased :)

Nädal Portugalis

Kuna mul nüüd jälle palju reisiplaane, mõtlesin, et otsin oma blogi uuesti üles. Aga enne kui uutest plaanidest kirjutama hakkan, peaksin ka hiljutised reisid kirja panema.

Septembris kirjutas mulle endine klassiõde Grete ja teatas, et ma pakiks asjad kokku ning lendaks ülejärgmisel päeval Portugali. Euroopa Noortel olevat kohe nädalane projekt Portugalis, ning otsitakse veel eestlasi. Mõned plaanid tegin kiirelt ümber, broneerisin lennupiletit ja nimekirjas ma olingi. Õnneks midagi nii väga olulist mul sellel nädalal teha polnudki.

Tegu oli Portugali maaelu programmiga, kus noored neljast erinevast riigist tulid kokku ja elasime tillukeses külas ning tutvusime kohaliku elustiiliga. Kohalikud külainimesed õpetasid nii saia küpsetamist, juustu valmistamist kui ka luudade tegemist.

Mu kõige lemmikuim päev oli eeslitega matkale minek. Selleks sättisime eeslid korda, võtsime piknikuvarustuse kaasa ja sammusime mõnetunnisele matkale mööda Portugali ilusat maastikku. Paljud kiindusid oma eeslitesse väga ära ja tahtsime nad koduriiki kaasa võtta. Minu eesel kandis nime Atenor, mis oli ka kohaliku küla nimi, kus me elasime. Selle ühe nädalaga said nii küla kui ka inimesed väga armsateks, nii et mul on väga hea meel, et sain sellest osa võtta :)

Tagasi Eestis

Olen nüüdseks juba 2 nädalat Eestis olnud ja hakkan vaikselt ära harjuma. Esimesed päevad möödusid väga kiirelt sõprade ja sugulastega kokku saades. Aga umbes nädala pärast tuli juba selline veider tunne, et no siin ma siis nüüd olengi ja kõik need pidevad reisimised möödas. Mis ma nüüd peale hakkan? Ja seda küsimust olen ma söögi alla ja peale kuulnud viimasel ajal ning ma ütlen ausalt, et ma ei tea veel täpselt. Ülikooli (see aasta) ei lähe ja niisama ka ei taha passida, seega arvatavasti otsin mingi tööotsa, tegelen hobidega või lähen hoopis veel reisima, sest no reisipisik on ikka sees ja millalgi tahaks ju kõik mandrid ikka ära näha :)
Austraallased on küll väga sõbralikud ja lahked, aga ma ei ütleks, et erinevus Eestiga niivõrd suur oleks. Küll aga on austraallased rohkem avatud ning kõne on võib-olla et viisakam. Kui näiteks eestlased lähevad tihti telefonikõne puhul kohe asja kallale, siis aussid lobisevad enne üksteise päevast ja enesetundest.
Oma Aasia, Austraalia ja Uus-Meremaa seiklustega jäin ma aga 110% rahule. Ei vahetaks seda aastat mitte millegi vastu. Maailmavaate laienemine ja inglise keele paranemine olid ka boonuseks. Sain oma esimesed täiskohaga töö kogemused ning tean nüüd palju täpsemalt, millist tööd mulle teha meeldiks. Sellest olen juba ka varasemalt kirjutanud. Selle aasta jooksul proovisin ja nägin nii palju uut, ilusat ja põnevat. Kohtasin niivõrd erinevaid inimesi ning õppisin nende arusaamadesse ja tavadesse mõistvalt suhtuma.
Ja ma ei väsi kordamast, et soovitan kõigile soojalt reisida, kui vähegi võimalust! :)

Puhkus Balis

Lennujaamast välja tulles olime ümbritsetud kohalikest, kes oma takso või hotellisiltidega turiste palusid. Kui sealt lõpuks taksosse istuda saime, siis algas üpris huvitav sõit. Nimelt liiklusreeglid seal peaaegu puuduvad, kiiruspiiranguteta ja ühtegi valgusfoori selle sõidu ajal ei näinud. Kes julgem ja kiirem, sellel on ka eesõigus. Selline oli esmamulje Balist, aga õnneks üsna ruttu see muutus.

Enamuse aja veetsime lihtsalt basseini ääres värsket kookosvett nautides või külastasime spad. Kohalikud inimesed on ülisõbralikud ja raskelt-töötavad. Tänaval käies kõik naeratavad ja tervitavad ning osad ettekandjad mäletavad isegi nime. Kui ühel õhtusöögil üritasin ruubiku-kuubikud lahendada ning see lõpuks õnnestus, siis ettekandja kohe õnnitles mind :P Bali inimesed töötavad 7 päeva nädalas ning mitmetel on rohkem kui üks töökoht. Lisaks on neil tihti suguvõsa peale põld, kus kasvatavad oma riisi, kohvi, puuvilju ja ka kanu. Küsisin siis ühelt taksojuhilt, et kuidas nad puhkavad. Siis vastas, et võib-olla kord kuus käib rannas.

Et näeks rohkem Bali elu, siis üks päev läksime tuurile. Taksojuht terveks päevaks koos kütuse ja autoga oli vaid 40 dollarit. Ja taksojuhid, kellel oma autot pole ja töötavad kellegi teise jaoks, saavad sellest ainult umbes 15%. Aga sõidutati meid kohalikke puutöölisi, vulkaate templit ja kohviistandust vaatama. Kohviistandus oli mu lemmik. Seal oli ka kaslane, kellele söödetakse kohviube ja ainult kohvi marjaosa seedub ja oad väljuvad tagauksest. Sellest röstitud kohvi on väga hinnaline ja väidetavasti maitsev, aga minul polnud julgust proovida :P Õnneks oli neil ka tavalist kohvi, mida meile kohe degusteerima tuldi. Ingveri-, kakao-, piparmündikohvi ja palju muid, mille ka kaasa ostsin. Nii et tulge minu juurde Bali kohvi proovima ;) Filtrit ega piima nad ei kasuta, sest kohv on kohalikult röstitud ja seejärel väga peeneks jahvatatud ning mitmed maitsesegud sisaldavad juba mett ja kaneeli. Aga ausalt, need olid parimad kohvid, mis ma kunagi proovinud olen!

Kiirelt ja õnnelikult mööduski see väike nädal Balis. Osad kohad jäid küll kahjuks nägemata, aga eks ongi põhjust tagasi minna kunagi ;)

Adios Austraalia!

Perthis sai aeg päris tihedalt sisustatud. Esimeseks kohaks oli King’s Park, kust avanes päris hea vaade Perthi linnale ning oli seetõttu ka paksult turistr täis. Lisaks oli vaja veel viimased ostud Austraalias teha. Õhtul käisime kinos ja valisime suvalise filmi, mida vaadata. Kinosaali sisse minnes tundus veider, et miks kõik teised kinosaalis viibijad on indiast pärit. Selgus, et tegu oli India filmiga, mis oli väga omamoodi huumoriga, millest mina aru ei saanud. Kuigi teised paistsid filmi väga nautivat ja filmitegelaste koperdamisi äärmiselt naljakaks pidama. Kuna poole filmi peal tehti paus, otsustasime tagasi mitte pöörduda :P Filmi nimi oli Jatt & Juliet.

Pühapäeval sõitsime Fremantle’sse, mis on rohkem kunstiinimeste linnaosake. Seal oli üks toorkohvik, mida tripadvisoris soovitati ning ma otsustasin järgi proovida. Ootused olid väiksed, aga toorsupp, mille tellisin oli ülihea. Toorkoogid nägid ka head välja, aga kahjuks polnud nende jaoks kõhus ruumi.

Spinati-basiiliku-avokaadosupp

Seejärel külastasime Fremantle vanglat, kus tegime tunnelituuri. Vangla all olid tunnelid, mille abil varustati vett Perthile ja ka vanglale. Saime seal maa all isegi väikeste paatidega mööda vett sõita ja üks osa paadisõidust toimus täielikus pimeduses, sest giid kustutas kõik tuled ära. See oli päris lahe, sest ei näinud, kuhu pöörata või mis suunas sõita.

Vangla väravate ees

Üleile oligi aeg Austraaliast lahkuda ja Balisse lennata. Üks päev on siin basseini ääres ja tänavatel kaubeldes veedetud ja juba väike jume on peal :) Bali siiamani tundub väga hea olevat, hinnad odavad ja ilm super!