Saturday, February 23, 2013

Tuurid, sukeldumine ja rafting



Esmaspäeval võtsime osa toidutuurist, mis kujutas endast terve päeva pikkust ringi sõitmist ja külastusi erinevatesse toidutööstustesse. Esimene sihtpunkt oli kohvifarm, kus saime ise näha, kuidas kohvioad kasvavad. Ma varem ei teadnudki, aga kohvitaimel kasvavad punased kirsi-moodi marjad, mille übrus on söödav ja sees kasvavad 2 kohviuba. Toorelt on oad maitsetud, seepärast need kuivatatakse ja seejärel röstitakse. Saime farmis värsket kohvi juua ja seejärel läksime edasi veiniaeda. Seal saime lihtsalt erinevaid puuviljaveine proovida, veinitootmisest väga ei räägitud. Kuna mulle vein ei maitse, siis ma väga vaimustuses polnud, aga muidugi proovisin kõiki huvitavaid maitseid. Edasi sõitsime makadaamiafarmi. Kuulasime seal tarka juttu, ainus mis meelde jäi, on, et see pähkel pärineb Austraaliast. Vahepeal tegime ka lõunapausi ja sõitsime üht vihmametsa vaatama, kus kasvas oli üks puu, mis oli murdunud ja teise puu peale maandudud ning ümber nende olid erinevad oksad põimunud. Viimaseks peatuskohaks oli juustu-ja šokolaaditehas. Nägime videot juustutöötlusest, proovisime erinevaid juuste ja šokolaade. Päris informatiivne päev oli. Tee peal nägime ka palju mango-, suhkruroo-, banaani- ja kohviistandusi. Ja sõitsime mööda ühest puust, mis oli nahkhiiri paksult täis. Seal oleks päris hea mõnda õudusfilmi teha :P
nahkhiired

 
 

Järgmisel päeval läksime Falla laevaga Great Barrier Reefile. Cairnsis peaksid korallid ilusamad olema ja siin saab ilma tunnistuseta ka sukelduma minna. Ma olen 2 korda varem sukeldumist proovinud, aga ainult basseinis. Kuna nüüd oli super võimalus sukelduda ookeanis ja veel nii ilusa põhjaga, siis tegime selle ära. Algul snorgeldasime natuke niisama ringi. Vesi oli nii soolane, lihtsalt hõljud seal vees :P Põhi oli imeline! Nii palju värvilisi kalu ja taimi, palju ilusam kui Whitsunday saartel. Natukese aja pärast ajasime sukeldumiskostüümid selga, kuulasime lühikese õpetuse ära ja hüppasime koos üliraske hapnikutangiga vette. Suht ruttu harjus ära vee all hingamisega ja siis juba ujusimegi ookeani põhja. Vaade väga palju snorgeldamisest ei erinenudki, aga sukeldumine iseenesest oli nii superlahe! Mul nii hea meel, et proovisin. Nägime ka üht hiiglaslikku kilpkonna vees. Kui ma teda katsuma läksin, siis ujus ära ainult :P Ujusime veel edasi ja siis nägime haid! Suht pirakas hai oli, umbes 1,5 meetrine. Kuna aga öeldi, et sealsed haid on ohutud ja see hai ujus eemale ka, siis mingit hirmu polnud. Väga lahe meretrip oli!

Üleeile käisime Tripadvisoris Top1-ks hääletatud BareFoot tuuril. Terve pika päeva sõitsime väga laheda hipi tuurigiidiga Cairnsi läheduses ja külastasime ilusaid kohti. Kokku käisime neljas ujumiskohas, millest 3 olid kose all ja väga ilusad. Ujusime kosa alla ja nautisime vaadet. Ühe kose juures kõndis üks tüdruk sügavamale vette, kui äkki jooksis kiljudes tagasi. Keegi kaldas arvas, et ta nägi kilpkonna. Ma muidugi tahtsin ka kilpkonna näha ja kõndisin samasse kohta. Mõne hetke pärast jooksin ka mina kiljudes tagasi ja kuulsin, et keegi kaldas arvas, et ka mina nägin kilpkonna. Tegelikult oli seal mingisugune põhjakala, kes jalast hammustas :D See polnud valus, aga ma ei näinud teda ja see tuli suht ootamatult. Viimases kohas oli looduslik liugulaskmisekoht, kuhu minemiseks pidi mööda kive üles turnima. See oli päris lahe, kuigi ühel korral ma üleval turnides libisesin ja lõin pea vastu maad ära. Algul kadus peaaegu pilt eest ära ja mõtlesin, et kuidas ma nüüd siit alla saan. Aga õnneks suht kohe läks see üle ja sain edasi supelda ;) Kogu see päevatuur kestis 12h! Algul mõtlesime küll, et sureme maha seal, nii kaua kestab. Aga tegelikult läks aeg päris kiiresti, eriti tänu giidile, kes rääkis põnevaid ja naljakaid lugusid.

Eile oli aga tripi üks lahedamaid päevi! Nimelt läksin ma raftingule. Ühe korra varem olen seda proovinud Türgis, aga olin siis 14 ja istusin paadi keskel turvaliselt :P Siin aga valisin Extreme’i, mis oli kõige raskem variant. Algul põdesin küll veits, et äkki oleks ikka keskmise raskusega raftingu võtma, kas jään ikka elama. Sõit pidi kokku kestma 5h. Bussis moodustasime suvaliste inimestega grupid, ma olin meie paadis ainus tüdruk :P Siis läksime sõitu, Extreme tähendas pmst lihtsalt seda, et meie grupis oli ainult 3 paati, seega ei pidanud teisi järgi ootama, lisaks oli meie grupil võimalus hüpata kõrgetelt kaljudelt alla ja saime pikema maa sõita. Rafting oli lihtsalt nii vinge! Aeg-ajalt lasti meid lihtsalt vette ulpima või ujuma.

Ühes kohas oli väike kosk, kust me saime alla kukkuda. Meid hoiatati, et veesurve on nii tugev, et surub 5-10 sekundiks kiiresti vee alla, et peab kõrvadega ette vaatlik olema rõhu tõttu. Kui minu kord oli, siis läksin algul selg ees, siis juht hüüdis, et ma keeraksin ümber. Siis läksin veits paanikasse ja keerasin ruttu ümber, aga selle tõttu ei olnud mul aega, et hinge kinni hoida. Seetõttu läksin ma vee alla ilma õhuta. Kui ma seal vee all siis ootasin ja proovisin kõrvu mitte lukku lasta, mõtlesin, et okei, nüüd oleks aeg pinnale tulla, mul on õhku vaja. Õnneks varsti olingi pinnal, aga kõrvad valutasid päris korralikult. Nüüd tean, mis tunne mõnel inimesel lennukiga sõites võib olla. Kui meie paadi giid küsis, et kuidas mul on ja ma vastasin naeratades, et noh enam-vähem, vaikselt juba parem, siis ta uuris, kas ma kunagi mitte naeratan ka :D Meie teekonnale jäi 4 kõrget hüpekat. Esimeses kohas hüppasime paadist välja ja turnisime kalju otsa. Üles jõudes vaatasin alla ja no ei, mina siit küll alla ei hüppa. See oli u 5-6m kõrge veepinnast. Aga siis kõik julgustasid ja ma teadsin, et ma ju tahan seda teha. Võtsingi siis julguse kokku ja alla ma lendasin. See oli super, hüppasin veel mitu korda sealt! Ühes kohas oli suur puu kukkunud kivi peale ja moodustas nii suurepärase hüppeplatvormi. Kõige jubedam osa oli puu tippu ronida. Kui mina seal tasakaalu proovisin hoida ja edasi liikusin, hüüdis meie giid, et noh, vot nüüd ta enam ei naerata :D Aga meie 5h raftingut läks megakiiresti, sest nii lõbus oli. Vahepeal oli ka kiire väligrill, kus sõime ja nägime kilpkonni vees. Ma kohe läksin ja toppisin oma käe vette, siis üks kilpkonn tuli ja hammustas :P Päris tugevalt hammustavad nad. Ülirahule jäin tripiga, kõik olime nagu üks suur grupp sõpru. Üks mees, kes on väga palju varem raftingul käinud, ütles, et see oli siiani tema lemmik ;) Minu lemmik ka :)
Nüüdseks ongi see meeletult pikk puhkus läbi ja aeg suund lääne poole võtta ja uuesti töö otsida. Kokku kestis see puhkus 2 kuud ja oli kümme korda parem, kui ma oleks uneski näinud! Nägin nii palju ja tegin nii palju uusi ja põnevaid asju. Ujumises ja üldse vee-aladel olen väga palju julgemaks saanud. Tunnen, et olen nii palju Austraaliat nüüdseks näinud. Arvan, et seda puhkust jään ma mäletama, kui elu parimat. Iga päev oli suurepärane ja mul nii kahju, et see nüüd läbi on. Õnneks aga uued seiklused ootavad ka teisel pool Austraaliat ja muidugi ka kogu maailmas :)

Olge tublid, kevad on kohe käes!

Sunday, February 17, 2013

Cairns. Veelauasõit ja lasermäng



Esimeset päeva Cairnsis alustasime auto parandamisega, kuna auto uksed ei lukustu puldist ja veel mõned jamad, mille peaks enne auto müüki korda tegema. Korra käisin ka shoppamas, sest ostukeskus on pmst kõrval majas. Õhtul aga hakkasin läbi vaatama flaiereid, mille olin turistiinfost võtnud. Leidsin ühe superhea lehekülje aadressi, kus on hästi palju Cairnsi tegevusi poole hinnaga. Kuna mõned neist olid nagunii plaanis ja lisaks leidsime veel nii palju uusi asju mida siin teha, siis broneerisime omale juba terve siinoleku aja tegevusi täis. Väga paljud neist on terve päeva tuurid, seega ma usun, et võib päris väsitav nädal tulla :P

Aga igatahes, eile hommikuks oli broneeritud veelauasõit. Sarnane veesuusatamisele, aga peaks kergem olema. Kohale jõudes võtsime oma 2-tunni piletid ja läksime proovima. Kuna see oli meie esimene kord, pidime algul lihtsalt laua peal istudes ringi läbima. Järv oli ümar ja masin tiirles ringi ja kui käepidemest kinni võtta, siis see tõmbas sind järgi. Ma arvasin, et kukun kohe alguses ümber, aga õnneks püsisin laual ja tegin kaks ringi jutti. Nii palju jõudu läheb tarvis! Aga megalahe oli! Pärast seda tahtsin kohe muidugi seistes proovida. Selleks pidi istudes oma korda ootama ja siis õigel ajal käepidemest kinni hoidma ja olema valmis, et masin järsku suure kiirusega sind järele hakkab lohistama. Esimene kord oli nii hirmus, kui ma oma korda ootasin..ma vist kuulsin omaenda südamelööke :P Aga imekombel ma jäin esimesel katsel isegi püsti ja sõitsin natuke maad. Ülilahe, veits sõltuvust tekitav, sest iga korraga tahad aina rohkem maad sõita. Osad seal olid päris profid ja tegid hüpekaid jms. Mina vist püsisin laual max 5 sekundit, aga see oli minu jaoks täiesti piisav :) 2 tundi oli ideaalne aeg ja ma olen alati veesuuskade või lauaga sõita tahtnud, seega mul on nii hea meel, et lõpuks on see järele proovitud.

Hiljem käisime nädalavahetustel toimuval marketil. Kuna ma pole Austraaliasse tulekust saati peaaegu üldse puuvilju proovinud, siis mõtlesin, et oleks aeg :P Igal pool pakuti puuvilju maitsta ja kõik nad olid nii head. Kui ühe müüja käest ostsime nektariine ja järgmise juures proovisime teisi nektariine, siis pidime lihtsalt sealt ka mõned lisaks ostma :P Ananassid pole siin hapud ja mangod pole rohelised ;)

Täna hommikul käisime õues toimuval lasermängul. Sarnane megazone’le, aga palju rohkem ruumi ja põnevam. Kokku kestis 2h, algul mõtlesin, et mina küll nii kaua mängida ei jaksa, et vb proovin ainult ühe mängu. Aga täitsa lahe oli :P Enamasti peitsin end kuskile nurga taha ja lihtsalt tulistasin ringi jooksvaid inimesi :D Nii et jaa, mulle väga meeldis, see võiks rohkem levinud olla :)

Friday, February 15, 2013

Whitsunday kruiis ja Townsville


Meie laevake
Airlie viimasel päeval läksime Whitsunday saarte kruiisile. Hommikul vara pakkisime juba kõik kohvrid valmis ja autosse, et kruiisilt tulles saaks kohe edasi sõita. Väike laev viis kõigepealt saare vaateplatvormile, kus oli hea vaade mitmele saarele. Seal eriti midagi põnevat ei toimunud, aga õnneks suht kohe seilasime edasi järgmisesse peatuskohta, milleks oli saarte ilusaim rand. Seal saime ujuda ja samal ajal grillis kruiisimeeskond lõunasööki. Ujumiseks pidime selga ajama sukeldumiskostüümid, sest on milli-mallika hooaeg ja isegi väga väikesed millimallid võivad surmavad olla. Suht naljakad nägid kõik nendes kostüümides välja, aga jaa, ma nägin vees mõnda läbipaistvat meduusi küll. Kuna laevameeskond oli just püüdnud suure kala, siis nad grillisid selle ka. Ma pole vist kunagi nii värsket kala söönud, nii hea!


Pärast grilli läksime tagasi laevale ja viimaseks sihpunktiks oli snorgeldamiskoht, mis on osa maailma suurimast korallrahude süsteemist Great Barrier Reefist. Otse laevast hüppasime vette. Kuna vesi oli nii soolane, siis ei pidanud isegi liigutamagi, et pinnal püsida. Kuna mina olin juba Tai rannas snorgeldades päris ilusat vaatepilti näinud, siis seekord polnud nii väga eriline. Minu meelest oli Tais isegi veidi ilusam. Tagasi kaldale jõudes hüppasime autosse ja võtsime suuna Townsville’i. Muidugi just siis kui ma rooli istusin, hakkas mega padukat sadama. Kiirteel, pimedas, vihamaga ja veel valel pool sõita oli veits hirmus. Aga hakkama sain ja kedagi alla ei ajanud ;)



Townsville’i jõudsime päris hilja õhtul, midagi seal enam ei teinud, läksime kohe hostelisse. Järgmisel hommikul küsisime kohalikelt, kas seal linnas midagi teha ka on või üldse ei ole. Kuna öeldi et ei ole, siis sõime värsket kala hommikuks ja hakkasime Cairnsi poole sõitma. Tee peale jäi Frosty Mango kohvik, kus proovisime värsket mangojäätist, mangomahla ja mangot. Superhead olid! Eile õhtul jõudsimegi Cairnsi ja tundub, et siin on vägagi palju põnevat teha
:)
Mango, mango, mango!
 
Townsville