Uus-Meremaa

Kruiis oli 13-päevane ja see oli megavinge! Enamus ajast möödus levas, aga riigis olime kokku 6 päeva, iga päev erinevas linnas. Aga ka laevas oli nii põnev. Iga päev toimusid erinevad meelelahutus showd, avatud oli bassein ja jõusaal, viktoriinid, iga õhtu 4-käigulised õhtusöögid, 24-h toateenindus, kogu päev ligipääes rootsilauale jne. Ja see kõik oli tasuta. Keskmiselt võtavad inimesed sellel kruiisil kilo päevas juurde. Ma ei imesta, miks :P Aga jah, toidud olid kõik väga head ja teenindus ka super, kõik olid nii sõbralikud ja lõbusad ja kogu reis oli mega lahe! Uue aasta võtsin ka laevas vastu, mis oli vist kõige lahedam vanaaasta õhtu siiani. Suurel ekraanil lugesid kõik numbreid ja me olime ühed esimesed maalimas, kes võtsid 2013 aasta vastu.

Auckland

Kruiisi esimene peatus oli Aucklandis. Seal otsustasime kõigepealt jet paadiga sõitma minna, mis oli üsna lahe. Sõitsime mööda linnaäärset merd, seega vade oli super ja lisaks meie paadile oli vees ka hunnik erinevaid veesõidukeid. Peale sõitu otsustasime linna peal ringi jalutada ja lisaks shoppamisele läksime ka Skytower’it vaatama, mis on Uus-Meremaa kõige kõrgem hoone. Lift viis 220m kõrgusele vaateplatvormile, kust võis kogu linna näha. Mõned inimesed tegid sealt tornist bungeehüpet ja me saime neid vaateplatvormilt jälgida. Tundus lahe ise ka hüpata, aga ma mõtlesin, et langevarjuhüpe oleks veel vingem, nii et loodetavasti teen selle varsti või vähemalt.. kunagi. Kuna osad mu töökaaslased Kalgoorlies on kiivid, soovitasid nad mul proovida Uus-Meremaa piima, pirukat ja jäätist. Need pidid seal palju paremad olema, kui Aussis ja neil oli õigus :P 

Vaade Sky Tower'ist

Tauranga, Rotorua

Teises sadamas läksime bussi peale, mis viis turistilinna Rotoruasse. Kaabelauto viis meid mäe peale, kus olid väiksed kardiautod, millega mäest alla sai kihutada. Järjekorrad olid päris pikad, aga sõit oli megalahe. Algajate rada ma ei proovinudki, aga kõige vingem oli kõige keerulisem rada, kus oli paar väikest hüpekat ka. Ja rajad olid hämmastavalt pikad. Üles sai tõstukiga, mis meenutas otepää lumeparki.

Napier

Selles linnas oli plaanis kõige hirmutavam tegevus, milleks oli haidega ujumine. Kõige pealt jalutasime meremaalima akvaariumile ringi peale, aga ma suht kiirustasin kõigest muust mööda, sest tahtsin juba haide juurde jõuda. Lõpuks ajasime ujumiskostüümid selga ja hüppasime 16-kraadisesse vette täis haisi, astelraisid ja teisi mereelukaid. See oli supervinge! Kahjuks ei olnud lubatud sukeldumine ega haide puudutamine, sest muidu nad arvavad, et on söögiaeg. Kui nii, siis nii..ma tahan ikka veidi elada veel. Piisavalt hirmutav oli, kui ligi 3-meetrine hai minu suunas ujus ja ma parasjagu kuskil nurgas olin või mu jalgade poole suundus ja ujumisprillide tõttu oli mul piiratud vaade sellele, kas mu jalad jäävad alles või mitte. Lisaks nägime inimesi klaaskupli all, kelle jaoks meie olime aktratsioon. Nad tegid meist pilte ja lehvitasid meile. See oli nii lahe. Mu lemmik päev Uus-Meremaal!

Wellington

Pealinnas olime juba varem broneerinud tuuri kohaliku maoriga, kes meid pool päeva linna kõige huvitavamatesse kohtadesse sõidutas. Nägime nii linnaelu, mereäärt kui ka mägesid. Uus-Meremaa on tõesti ilus riik! Kuna meie giid Gary nägi, millise põnevusega ma rannast merekarpe korjasid, kinkis ta mulle ühe suure, u 15cm pikkuse merekarbi (Paua shell), mida leidub ainult Uus-Meremaal. Veel näitas ta meile mõnda Sõrmusteisanda võtteplatsi. Nüüd ma tahan kõiki kolme filmi näha, häbi tunnistada, aga ma olen ainult esimest osa näinud ja seda ka umbes kuu aega tagasi.

Sõrmusteisanda võtteplatsil

Akaroa

Teisena kõige lahedam päev oli Akaroas. See väike linn oli lihtsalt nii ilus, ma otsustasin, et lähen sinna elama. Selle päeva tegevuseks oli kanuuretk mägede vahel. Vee ääres pesitses hunnik hülgeid ja paar pingviini. Ja siis juhtus miski, mida ma ei oodanud. Vee alt ilmusid välja delfiinid! Ja nad ujusid täpselt meie kanuude vahel. Ma oleks äärepealt ulatunud neid puudutada! Pärast korjasin veel natuke merekarpe ja siis tulid meie juurde lambad, keda mõni aeg tagasi oli Uus-Meremaal rohkem kui inimesi. Ja ma võin vanduda, et üks lammastest ütles: He-ll-oo! Targad lambad seal kiividemaal. Algul mõtlesin küll, et mis need lambad ikka nii erilist on, olen küll ja küll neid näinud, aga nad olin nii armsad ja tulid nii lähedale :)

Dunedin

Selleks päevaks polnud midagi planeeritud, jalutasime lihtsalt linnas ringi. Õnneks märkasime šokolaadivabrikut ja läksime sinna väikesele tuurile. Nägime suurt šokolaadijuga ja kuulsime veidi infot Cadbury šokolaadide kohta. Muidugi saime ka proovida erinevaid šokolaade. Kuna ma muidugi lisaküsimusi küsima kukkusin, siis sain selle eest meie tuurigiidilt lisašokolaade. Mul on need šhoksid vist ikka veel kuskil kohvris alles, hoian mustadeks päevadeks, kui seljakotirändurina nälgima peaksin :P

Uus-Meremaa on tõeliselt ilus riik, väga mägine, roheline ja lambaline. Ilmaga vedas ka tohutult, iga päev oli päikeseline. Ma olen nii õnnelik, et ma sellel kruissil käisin! :)

 

Melbourne



Esperance's



J6ulud :)



Pärast töölt ära tulekut läksin paariks päevaks uuesti Esperance’i. Seekord olime põhiliselt kogu aja ookeani ääres ja snorgeldasime. Ilus algus pikale puhkusele :)Jõulude hommiku veetsin aga basseinis ja päikest võttes. Pühi tähistatakse Aussis juba varakult, seega lõunaajal läksime tuttavate aeda grillima ja olime seal kuni õhtuni. Jõulumeeleolu polnud, aga vähemalt on nüüd olemas kogemus, millised näevad pühad soojal maal välja.



Kasiinos

Järgmisel hommikul läks aga lennuk Melbourne’i. Lõpuks ometi saan jälle reisida! Kuna hotelli kõrval oli kasiino, otsustasime seda vaatama minna. Kuna siin saab kasiinosse juba 18-aastaselt, siis sain ma ka sisse ning see oli mu esimene kord kasiinos. Kõik oli nii uhke seal, selline tunne oli, nagu oleks kuskil Hollywoodi filmis!
Lisaks oli veel üks päev Melbournis aega. Kõndisime parkides, kuni jõudsime muuseumi, mis oli parim muuseum kus ma elus käinud olen! Tavaliselt mulle muuseumid ei istu, aga seal veetsime üle 3 tunni ja pidime ära minema, sest muuseum suleti. Kindlasti must-do kui olla Melbourne’is. Lisaks on siin linnas võimalus rentida ratas ühest kohast ja pärast sõitu jätta see teise rattaparklasse. Õhtul läksime lähedal asuvale arkaadile(hiiglaslik mänguautomaatide ruum), kus proovisime igasuguseid lahedaid mänguautomaate ja ka lasergame’i, mis oli megalahe. Kahjuks see päev läks nii kiiresti, et shoppama ei jõudnud, aga õnneks pärast 14-päevast Uus-Meremaa kruiisi tuleme mõneks päevaks tagasi Melbsi.



Laeval



Praegu aga olen laeval ja ootan põnevusega randumist, mis on 2-päeva pärast. Õnneks on laeval palju tegevusi, nii et igav ei tohiks hakata ;)

Lisaks avastasime, et kui võõras keeles sosistada, siis aksenti pole kuulda ;)

Nägemist, Kalgoorlie!

brekkie-time!

 

Viimased nädalad veetsin jällegi Kalgoorlies, kus muidu nagu polegi eriti midagi teha, aga kuna mul olid seal head sõbrad ja hea töö, siis ei tahtnud väga edasi liikuda. Aga veel üks põhjustest, miks ma nii kauaks Kalgoorlisse jäin, on see, et ühed sõbrad koos peredega lähevad selle aasta lõpus Uus-Meremaale laevakruiisile ja kuna neil oli üks vaba koht, siis kutsuti mind kaasa. Ja kuidas saaks sellisele võimalusele ei öelda. Algul mul oli plaanis natuke kauem lääne-rannikul trippida, aga nüüd olen teinud plaanides veidi muutusi. Nimelt pärast Uus-Meremaad lähen ja reisin ida-Austraalias ja siis tulen tagasi Perthi lähedusse tööle. Paar päeva tagasi aga tulin praegusest töökohast ära ja nüüd olen pikal puhkusel 

tööhoos :)

Kahju oli töölt ära tulla ja mõelda, et ei pruugi oma lahedaid töökaaslasi enam näha. Kõige paremini sain läbi kahe 18-aastase kutiga, kellest üks oli maori aksendiga. Mina kogu aeg tegin tema aksenti ja kõnnakut järgi, olin tema copycat. Nüüd lähen reisin ta kodumaale ka :P Aga seal pubis töötades oli alati lõbus ja rohkem rääkisime juttu kui töötasime. Ja muidugi oli kahju Kalgoorliest lahkuda, jätta kogu praegune elu sinnapaika ja alustada uut kuskil mujal. Hea külg on see, et edasi reisimine on põnev ja saab jälle nii palju uut näha. 

Paraad Kal'is

Kalgoorliest jääb meelde ka palju aborigeene, kes õhtuti pimedas koju kõndides võivad päris hirmutavad olla. Õnneks elasin ma päris lähedal oma töökohale. Aga riik toetab neid u 700 dollariga nädalas, pole siis ime, et nad kogu raha alkoholile ja suitsudele raiskavad ning siis tänaval räuskavad ja kerjavad.

Üks õhtu esines meie pubis üks bänd, kes minuga rääkima tuli ja lavale ka kutsus. Andsid mulle trambuliini kätte, näitasid rütmi ette, seega nüüdseks olen ma ka bändiga esinenud. Kes autogrammi tahab?

Austraalias olen palju uusi toite ka proovinud. Väga palju erinevaid mereande, kelle nimesi isegi eesti keeles ma ei oska öelda, sealhulgas ka haikala! Erinevaid puuvilju ja isegi väikse tüki känguru liha. Viimast ma rohkem küll süüa ei suudaks vist. Kui õuest sidrunipuu leidsin, sõin terve sidruni ära. Nüüd mu sõbrad arvavad, et eestlased söövadki sidruneid niiviisi.

Eestis tunnevad mõned 23-aastased ennast juba vanana, aga reisides on see alles beebivanus. Nii et veelkord, kõik reisima!

Minul siin küll mingit jõulutunnet pole :P Jõulukaunistused vaid tuletavad meelde, et pühad on. Aga ilusaid jõule kõigile teile Eestis!