Tagasi Austraalias

Hetkel viibin jah, jälle Austraalias. Algselt oli tõesti plaan peale Ameerikat minna otse Kanadasse ja otsida seal tööd. Aga siis kuulsime, et Kyle'i vend kihlus ning abiellub juba jaanuaris. Kaalusime tükk aega mida teha. Lõpuks otsustasime, et tuleme peale Ameerikat 6-12 kuuks Aussi, näema pulmad ära ja töötame siin veidi ning võib-olla järgmine aasta lähme ka Kanadasse.

Viisa saamisega oli tükk tegemist. Oma teise aasta tööviisa jaoks tegin kopsupildi Miamis ning lootsime, et saame selle ajaga, kui me kruiisil oleme, vastuse. Et siis saaks ruttu lennupiletid osta. Viisa vastust aga ei tulnud isegi selleks ajaks kui olime San Franciscos. Õnneks Luis ja Raquel lubasid meil lahkesti seal oli nii kaua, kui lõpuks viisa saame ja lennule pääseme. Lõpuks umbes nädal enne pulmi saime immigratsiooniametist vastuse. Avasime rõõmsalt kirja, kuni lugesime, et viisa avaldus ei ole aksepteeritud. Me ei suutnud seda uskuda! Siis lugesime, et põhjuseks oli, et nad polnud saanud mu kopsupilti. Kirjutasime neile kohe, et mul on see tehtud juba tükk aega tagasi ning helistasime ka arstile, kelle juures pildi tegin. Arsti ei saanud see päev kätte, seega järgmisel päeval proovisime uuesti ning saime teada, et arst oli selle vaid poolikult üles laadinud. Siis tuli veel nädalavahetus ning kumbki koht polnud avatud ning Austraalia ja Ameerika ajavahede tõttu oli väga keeruline telefonitsi infot vahetada. Igatahes võttis see kõik tohutult aega, ning aega meil polnud. Kolm päeva enne pulmi olime juba peaaegu alla andnud. Mõtlesime, et meie plaan Aussi minna oli väga suuresti pulmade tõttu ja hakkasime mõtlema, et kas oleks lihtsalt pidanud minema hoopis Kanadasse. Aga mõtlesime, et proovime veel viimast korda ning helistasime sellel päeval üle kümne korra Miami arstile, kuni lõpuks saime kinnituse, et pilt on lõpuks täielikult üles laetud. Õnneks Austraalia immigratsiooni inimesed olid väga abivalmid ja kohe, kui nad nägid pilti, kinnitasid mu viisa. Nad teadsid, et me kiirustame pulma. See oli nii suur kergendus lõpuks viisa kätte saada. Hakkasime kohe pakkima ja lennupileteid vaatama.

Saime otselennu Sydneysse samaks õhtuks, ehk siis öölennule, mis sobis meile suurepäraselt. Sealt lendasime kohe ka Perthi. Ja nii me lõpuks ikkagi jõudsime, väga, napilt, pulmadeks Austraaliasse. Kõigil oli väga hea meel, et me saime seal olla. Meil ka. Pulmad olid ägedad, nüüd olen ühes Eesti ja ühes Austraalia pulmas olnud. Eesti pulmas oli rohkem mänge ja tantsu-tralli, Austraalia pulm oli rohkem formaalsem. Aga see arvamus on tõesti nagu ma mainisin, ainult kahe pulmakogemusel põhinev ;)

Peale pumli tulime Kyle'ga tagasi Kalgoorliesse ja hakkasime kohe tööle, sest me olime tõeliselt pankrotis selleks ajaks. Tema töötab kontoris ja teeb seal kõigi arvutiprobleemid korda ja mina olen jälle raudteeohutustööline :)

San Francisco ja Napa

 

Ühel hommikul Vahemere kruiisil olles kohtusime hommikusöögilauas vanapaariga, kes reisivad palju ning rääkisid meile oma seiklustest. Nende jutud olid nii põnevad, et me jäime paariks tunniks lobisema. Lõpus andsid nad meile oma emaili ja palusid, et me hoiaks neid oma tegemistega kursis. Olimegi nendega mõne kirja vahetanud, kui mainisime, et plaanime minna ka San Franciscosse. Nad ütlesid, et me oleme väga teretulnud nende juures peatuma ja nad hea meelega tutvustaksid meile oma küla Napat, mis asub väga lähedal San Franciscole. Seega lendasime Los Angelesest oma viimasesse sihtpunkti Ameerikas, San Franciscosse.

Luis ja Raquel, paar kes meile öömaja pakkus, tuli meile vastu ja sõidutasid meid oma koju. Nad olid väga sõbralikud ja külalislahked ning meil oli hea meel, et näeme ka natuke Ameerika väikese küla elu kõigi suurlinnade kõrval. Luis’le väga meeldib sport ning ta käib peaaegu iga hommik jooksmas või rattaga sõitmas. Me ühinesime ka temaga paaril hommikul rattasõidule. Kord nädalas saavad nad oma rattaklubiga kokku ja sõidavad 40 miili ( umbes 64 kilomeetrit). Me mõtlesime, et proovime kaasa teha pool nende ringist, sest ma olen vist ainult ühe korra varem nii palju korraga sõitnud. See oli raskem kui me arvasime, sest tegu polnud sileda maastikuga ja nad sõitsid kõik väga kiiresti. Ma olin muidugi see viimane, keda terve grupp iga natukese aja tagant järgi pidi ootama. Aga sõit oli muidu vägev, sest Napa on väga ilus ja me sõitsime mööda mitmest veiniaiast, sest veiniistandused on siin väga populaarsed. Luis’l oli just 70-s sünnipäev ja ta tähistas seda sõites sõpradega 70 miili (112 km). Jah. Ma tunnen ka end halvasti nüüd.

Ühel päeval läksime Kyle’ga Napat avastama ja ütlesime Luis ja Raquelile, et tuleme tagasi umbes kella 5-ks. Meil läks aga veidi kauem ning meil polnud telefoni, et neile teada anda. Niisiis ootasime kell 7 viimast bussi, et tagasi maja juurde sõita, kui nägime Raquelli peatuse ette sõitmas. Ma algul mõtlesin, et oh milline kokkusattumus, aga tegelikult oli ta meid otsima tulnud ja umbes tund aega ringi sõitnud, sest ta oli mures olnud :P Me ütlesime, et me oleme siiani suutnud ellu jääda (isegi Los Angelese all-linnas), nii et väike Napa ei tohkis meid tappa. Aga see oli väga armas temast : -)

Kokkasime neile paaril õhtul eestipärase ja austraaliapärase õhtusöögi. Eesti õhtul tegime kruubiputru peekoniga ja mulgikapsaid sealihaga. Mu meelest päris eestimaised. Ma polnud varem mulgikapsaid teinud, aga õnneks paari retsepti abiga tuli täitsa hästi välja : -) Nad polnud varem midagi sellist söönud aga nende sõnade järgi neile väga maitses. Austraalia õhtul küpsetasime aprikoosikana ja röstitud köögivilju. Oleks küpsetanud lammast, aga kummalgi meist pole väga kogemusi liha küpsetamisega, seega ei hakanud riskima. Ja aprikoosikana tuleb alati hea ;)

Paaril päeval läksime muidugi ka San Francisco linna avastama. Linna saamiseks pidime sõitma tunni praamiga. Kui sadamas maha tulime nägime sadu merelõvisid. Me seisime lihtsalt pool tundi seal ja vaatasime neid. Tundus, et mõnel isasel on oma territoorium, kus ainult emased võivad tulla, aga kõik teised isased lükatakse tagasi vette. Nägime ka maailma kõveramat tänavat, Golden Gate’i silda ja sõitsime 19 sajandist pärit trammiga. 

LA: all-linn ja Hollywood

Esimesed päevad Los Angeleses veetsime all-linnas ringi jalutades, sest seal asus meie hirmutav hotell. Nagu juba eelmises postituses mainisin, siis seal on toimunud mitmeid mõrvu ja enesetappe. Lugesime internetist et paar aastat tagasi neil puudus turvamees ning paljud kodutud ja veidrad inimesed jalutasid lihtsalt hotelli sisse ja ööbisid pesuruumides ja köögis. Imestasimegi, et miks meie toal 4 lukku ning iga nurga peal turvakaamerad on. LA all-linn on kõige jubedam all-linn kus ma käinud olen. Ei soovita sinna minna. Tänavad olid räpased, paksult täis kodutuid ja narkomane. Õnneks suutsime neid enamasti vältida.

Kui kaks päeva olime all-linnas veetnud otsustasime, et oleks aeg paremaid kohti avastada. Seega läksime Universal Studios’se Hollywoodis. See on koht, kus paljud Hollywoodi filmid tehakse ja meil oli võimalus teha seal väike tuur mööda filmiplatse. Nägime kohta, kus filmiti Kuidas Grinch jõulud varastas, mis oli siiani kunstlund täis. Sõitsime mööda ka Wisteria lane’st, kus varem filmiti Meeleheitel koduperenaisi, aga nüüd tehakse seal samal tänaval uut seriaali About a Boy. Veel näidati meile kunst-vihma, uputust ja veoauto mäest alla kukkumist, mis olid kõik väga vinged! Seal pargis oli veel palju põnevat, näiteks võlts New Yorgi tänav, filmidest pärit koduloomad ja 4-D karusellid. Veetsime seal väga toreda päeva :-)

Järgmisel päeval sõitsime jälle metrooga Hollywoodi avastama. Kuna kuulsusi näha polnud, läksime vahamuuseumisse, et nendega pildi ikka saaks. Väga veider oli kuulsuste kujusid elusuuruses ja tõelistena enda kõrval seismas. Hiljem viis meid väike bussituur mööda Beverly Hillsi, kus kõik rikkad, kuulsad ja ilusad elavad. Kliima ei muutu seal terve aasta vältel üle 9 kraadi. Nägime nii Bechkamite, Bieberi, Jennifer Lopezi, Katy Perry ja paljude teiste uhkeid villasid. Üks mees rääkis, kuidas ta leidis omale tasuta LCD-teleri, sest mitmed miljonärid viskavad lihtsalt oma pea kasutamata asjad minema, sest tahavad juba uuemat ja paremat. Ühtegi päris kuulsust me kahjukse ei näinud või vähemalt ära ei tundnud, aga uskumatu oli ise lõpuks Hollywoodis olla.

Eile lahkusime järjekordsele lennule ning oleme nüüd San Francisco lähedal väikelinnas Napas. Edasised plaanid on väga lahtised, aga loodetavasti saame varsti selgusele, mis me täpselt edasi teeme.

Panama kruiis

Veidi enne jõule läksime Miami sadamasse, et oma järjekordset kruiisi alustada. Nii uskumatu oli mõelda, et saame jälle kruiisile! Ma juba korra mõtlesin, et jääks sinna laevale töötama, ettekandjaks näiteks. Nad teenivad seal päris hästi, lisaks saavad reisida samal ajal ning töölepingud on 5-kuu pikkused, pärast mida saab tagasi koju minna nii kauaks kui tahad. Igatahes meie seekordne laev oli ehitatud vastavalt Panama kanalile suurim, mis sealt läbi mahuks ja tänu pühade ajale oli väga ilusasti sisustatud. Lisaks oli seekord kruiisi jooksul palju rohkem mere päevi, kui varem. Umbes pool kruiisi pikkusest viibisime merel, pool eri riikides. Meile meeldis see väga, sest meil on alati laevas nii palju, mida teha. Peamiselt veedame aega kas restoranis, jõusaalis, teatris, aatriumis või seminaridel.

  

Ühel õhtul toimus teatrisaalis hüpnoosishow, mis tundus ülipõnev ja kuhu me jooksime juba varakult, et esiritta saada. Naine, kes showd korraldas kutsus lavale hulga vabatahtlikke, aga ma ei julgenud veel minna. Kuna ta tegi samal õhtul veel teise show, siis mõtlesin, et esimese vaatan niisama ja võib-olla teisel korral lähen ka lavale. Show oli megalahe! Alguses ta pani tuled hämaraks ja rääkis rahulikult laval olijatega kuni nad olid hüpnoosi all. Siis pani ta nad nii kujutletavaid muusikainstrumente mängima, iga aplausi peale kummardama, baleriinidena tantsima kui ka kulturistidena muskleid näitama. See oli nii naljakas ja vinge show! Peaaegu kõigile umbes 20-st vabatahtlikust mõjus hüpnoos ja nad tegid kõike kaasa. Teise etenduse ajal läksingi siis ise ka lavale, et näha kas see minu peal ka mõjub. Vist midagi mõjus, sest kaasa ma kõike tegin, aga ma olin täiesti teadlik sellest, et mis toimub. Aga väga super etendus oli, eriti pealtvaatajana ;)

Kokku tegi meie laevake peatuse viies riigis. Täpsemad linnad on näha mu reisikaardil. Esimene neist oli Kariibi mere saar Aruba. Kuna kohale jõudes avastasime end väga palava ilmaga paigast, siis võtsime suuna randa. Täitsa ilus rand oli, aga Esperance randadega Austraalias ei saa midagi võrrelda. Väga populaarne puhkusekoht tundus. Ka sisalikud arvasid vist samamoodi, sest rannaäärne oli neid paksult täis. Üks mees näiteks toetus puule ja talle kukkus umbes poole-meetrine sisalik kuklasse.

Teine peatus oli Kolumbias, kus sadamaääres võttis meid vastu täielik troopikaparadiis. Nagu filmis oleks olnud! Papagoid, ahvipärdikud ja oravad sibasid mööda inimesi ringi. Jäime sinna parki tükiks ajaks loomi imetlema, kuni lõpuks meid takso peale kaubeldi ja kohalikku linna vaatama viidi. Jalutasime tunnikese mööda vana-aegset linna ringi, ütlesime ka head aega meie väikestele loomadest sõpradele sadamas ja läksime tagasi laeva. Väga meeldejääv päev :)

Costa Rica ja Nicaragua olid mõlemad väga kuuma ilmaga, seal elada küll ei suudaks. Mõlemad meenutasid Aasiat, mis oli rohkem vaesemapoolne ja tänavatel oli palju kauplemist. Costa Ricas on tuntud ilusa looduse tõttu ja seetõttu otsustasime seal krokodille täis jõele paadiga sõitma minna. Paadijuht läks mitmel korral jalgupidi vette ja meelitas toiduga krokodille ligi, et meile showd teha. Päris lahe oli metsikuid krokodille nii lähedalt näha.

Nicaraguas suurt midagi ei osanud teha, jalutasime lihtsalt ringi ja vaatlesime kohalikku elu. Hinnad olid megaväikesed seega kui ostsime kohvi ei lootnud midagi erilist aga see kohalik kohvi oli üks parimatest mis ma proovinud olen :)

Kui viimases peatuses, Mehhikos, mandrile jalutasime, nägime kuidas inimesed tegid pilte lõvibeebiga. Jooksime kohe lähedamale vaatama ja ei saanud lahkuda ilma lõvi käes hoidmata. Ta oli nii armas nagu väike Simba. Nii oleks tahtnud ta omale seljakotti pista ja kaasa võtta. Jalutasime veel natuke ringi, vaatasime suuri Mehhiko kaktuseid ja oligi aeg tagasi laeva minna, et Los Angelese poole sõita.

Los Angelesest kirjutan järgmises postitused rohkem aga eile kuulsime, et me ööbime ühes väga hirmutavas, Cecil hostelis. Nimelt on siin toimunud väga palju mõrvasid ning viimane neist oli vähem kui aasta tagasi. Ühe tüdruku surnukeha leiti veetorudest pärast seda, kui külastajad kaebasid, et veesurve on väga väike. Ma ei julge siin kummitustemajas enam üldse ringi liikuda ja guugeldan ma selle kohta rohkem siis kui siit minema olen läinud (kui ikka elusalt pääsen :P)

Miami

Esmaspäeval pakkisime asjad, et Miamisse lennata. Jõudsime ilusti lennujaama kui järsku avastasime, et me oleme vales lennujaamas! Võtsime ruttu takso, et poole tunni kaugusel asuvasse rahvusvahelisse lennujaama sõita. Sõidu ajal helistasime ruttu lennufirmale ju uurisime, et kas äkki saaks meid hilisema lennu peale panna. Peale pikka kõnel ootel olemist õnneks öeldi, et saab jah, aga too lennuk läheb lennujaamast, kus me esimesena olime. Ja me olime just jõudnud rahvusvahelisse lennujaama! Ütlesime siis taksojuhile, et meile tegelt meeldiks minna tagasi sinna, kus ta meid peale võttis. Tegime sellise väikse ringi New Yorgile enne lahkumist :)

Lõpuks jõudsime õnnelikult Miamisse sooja, siin on olnud suurepärane temperatuur (25-28 kraadi). Miami on väga ilus ja modernne linn. Hooned ja autod on uhked ja uued. Rikaste linn. Inimesed tunduvad siin palju rohkem oma tervisest hoolivat kui New Yorgis. Palju tervisekohvikuid ja sportivaid inimesi on linnas näha. Ma käisin ka ühel päeval rannikuääres jooksmas. Selline tunne oli, et oleks justkui filmis! Palmid, meri, päike ja ilus linn taustal. Rannas käisime ka, lootsime kuulsusi leida. Mõtlesin, et Ameerikasse tulles näen näitlejaid ja lauljaid igal nurgal, aga tühjagi. Ei tea kus nad peidavad. Aga Miami mulle väga meeldib ja on üks mu lemmikumatest linnadest :)

Täna lähme järjekordsele kruiisile, oleme väga põnevil! Ilusat jõuluaega kõigile, juba igatsen :)

New York

Eestis sai juba mõnda aega oldud, kui tundsin, et tahaks uuesti välismaale töötama ja elama. Riigiks valisin seekord Kanada, inglise keele tõttu jälle. Otsisime siis lennupiletid ja mõtlesime New Yorgis natuke peatuda enne Kanadasse minekut. Kui reisikuupäev lähedale jõudis hakkasime mõtlema, et kui juba Ameerikas olla, võiks ju ka rohkem näha ja oma viimased säästud seal rändamisele kulutada. Algne plaan oli olla New Yorgis peaaegu kuu ja näha jõule ning aastavahetust seal, aga leidsime, et sama raha eest oleks parem reisida hoopis ka Floridas ja Californias.

Tükk aega mõtlesime kuidas täpselt oma Ameerika trippi teha, kuni leidsime sooduspakkumisega kruiisi, mis läheb läbi Panama kanali Floridast Californiasse. See tundus super pakkumine ja tuli odavam, kui ise reisides nii et me broneerisime selle kohe ka ära, et ilma ei jääks. Kyle helistas ka ruttu neile ja tegi kidlaks, et meil ikka on broneering :P Ei suuda ise ka uskuda, et see saab olema meie kolmas kruiis juba!

12. detsember oli see kuupäev kui lahkusime taas Tallinnast. Kuna meie Soome lennuk hilines, jäime maha oma NY lennust. Siis suunati meid ümber läbi Londoni lennu. Londonis oli aga suur udu ja nii me pidime Londonisse üheks ööks jääma. Muidugi olid kõik hotellid täis broneeritud, aga õnneks peale pikka päeva ootamisi saime öömaja. Järgmisel hommikul tõi lennuk meid lõpuks ilusti New Yorki, aga meie kohvrid olid kuskil erinevatesse riikidesse unustatud. Pidime jälle pabereid täitma ja ootama ning lootma, et oma kullakallid kohvrid ikka kätte saama. Õnneks leidsime Londonist ühe kena Eesti paari, kes olid meiega samas paadis ning kellega koos me kogu seda segadust läbi elasime. Mul pole varem kunagi kohver kaduma läinud, aga õnneks saime oma asjad mõne päevaga kätte.

Uskumatu oli lõpuks New Yorgis, nii kuulsas linnas, olla. Meie peatuskohas (Upper West Side) polnudki nii palju rahvast kui ma arvasin, aga Times Square'i lähedal oli tõesti massiliselt inimesi. Väga palju erinevaid poode, mis on kõik nii suured ja kutsuvad, millest on raske mööda kõndida. Lisaks on tänavad paksult täis erksaid ja liikuvaid reklaame. Pole ime, et ameeriklased nii palju kaupu tarbivad. Meie kohvrid said ka veidi täiendust :) Käisime ka Empire State Buildingus, kus vaade ulatus tervele New Yorgi saarele ja oli tõesti suurepärane. Isegi Vabadusesammast oli näha. Broadway teatris oli parasjagu käimas Lõvikuninga etendus ja kuna see oli nii kõrgelt hinnatud Tripadvisoris, läksime ühel päeval ka sinna. Ja see oli tõesti imeline! Mul tulid paaril korral pisarad silma, sest see oli nii tõeline ja ilus. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud!