Airlie imeilus loodus

Airlie on päris väike külake ja seetõttu on ümber väga palju rohelust ja igasuguseid linde ja loomi. Esimesel päeval siin jalutasime lihtsalt mere ääres ja tutvusime ümbrusega. Minu arvates oli rand väga ilus, aga keegi seal ei ujunud. Ma väga ei imesta ka, sest olen näinud pilte randadest, mis asuvad siin lähedal olevatel saartel. Saared ongi siin must-do, mnõed inimesed tulevadki siia ainult nende pärast. Me leidsime endale sobiva 1-päevase saarekruiisi, millele lähme homme. Ei jõua ära oodata! :)

Eile hommikul läksime majutuse kõrval olevasse basseini. See on ehitatud nii, et oleks tunne, nagu viibid looduses. Ümber on taimed, kivid ja isegi liumägi. Kuna hommikust tavaliselt ei söö, siis pärast ujumist olin näljane eestlane ning läksime kiiruga pitsat sööma. Kui restoranis küsisime, mida põnevat siin teha on, siis soovitati Cedar Creek Waterfalls’i. Suundusimegi edasi sinna, u 20 minuti autosõidu kaugusel. Nii hea, et auto ikka on, ilma selleta jääks nii palju kohti nägemata! Sest kosk oli väga imeline, täpselt nagu oleks kuskil paradiisisaare filmis. Väike ümmargüne tiik kose all, kus sai ujuda. Algul ei julenud väga kaugele ujuda, et äkki on krokodillid või mõned muud elukat vees, aga siis mõtlesin, et kui oleks, siis oleks ümbruses mõned hoiatavad märgid. Selle mõte andis julgust palju juurde ja ujusin rahus lõpuni välja kose alla ja ronisin kividelt üles, et siis vette hüpata. Nii vaba tunne oli seal, ujusime seal üle kahe tunni :P Vesi oli päris sügav, kui umbes keskel olin, siis mõtlesin, et proovin põhja vajuda, et näha kui sügav on. Hoidsin silmad lahti ja aina vajusin sügavamale ja sügavamale. Selline vaatepilt oli, nagu filmides, kui keegi upub ja udune valgus ja veepind jäävad järjest kaugemale. Nii lahe oli :P Kuna põhja ei paistnudki tulevat, siis sattusin veidi paanikasse, et kas jätkub ikka õhku, et uuesti pinnale tulla. Aga õnneks just siis tundsin põhja ;) Tegin nii päris mitu korda, sest põnev oli mõelda, et kas nüüd maandun mõnele elukale peale või mitte :P Aga põhi tundus tühi ja ellu ma jäin.

Täna hommikul ärkasin juba umbes pool 8. Ei osanud midagi nii vara teha ja läksin rõdule istuma, kui tuli meelde et iga hommik kell 8 on siinse basseini ääres lorikeetitde toitmine. Otsustasin selle üle vaadata. Lorikeete oli tohutult ja neil oli oma sööginõu. Kui sealt toit enda kätte võtta, siis nad lendasin käe peale sööma. :) Ma olin tol hommikul ainuke, kes seal oli, peale töötajate :P

Lorikeedid

 

Lõunal läksime Airlie Lagooni vaatama, mis on mitmest basseinist koosnev kompleks vabas õhus. Seal oli päris ilus, aga mulle isegi meeldib meie majutuse bassein rohkem. Seega pärast laguuni tulime tagasi ja ujusime veits siinses basseinis. Seejärel sõitsime sadamaäärsesse vaatepunkti, kust peaks ümbritsevaid saari nägema. Kuna olin näinud super vaateid Uus-Meremaal, siis see väga eriline ei tundunud. Edasi otsustasime tagasi kose juurde minna, sest lihtsalt nii meeldis seal eelmine kord. Mõtlesime, et lähme seekord vaid korraks, aga jäime ikka pea kaheks tunniks :P Seekord olid ujumisprillid ka kaasas, seega ma sain lõpuks seda hirmutavat põhja veidi pimedas näha. Ei paistnud seal midagi peale kivide ja pisikeste kalade ;) Kui juba ära hakkasime minema, tuli kuskilt põõsaste vahelt kellegi koer meie juurde. Ma näen reisil nii harva koduloomi, unustan juba kui armsad nad on.

Airlie Lagoon

Tee peale jäid suhkruroo taimed, proovisin järgi, kas on magusad. Ei olnud...