Suured sammud

Olen mõelnud blogipidamisele lõpu teha, aga ikka vahel on tunne, et peaks vahepeal toimunust kirjutama, sest nii palju on muutunud.
Esiteks, kõige suurem muutus on, et ma olen nüüd Kyle'ga kihlatud. Ta palus mu kätt 15.oktoober 2015. Mulle tuli see väga ootamatult ja oli ikka suur shokk küll alguses. Ma ei arvanud suur midagi pulmadest selle hetkeni. Aga juba samal õhtul olime mõlemid väga põnevil ja hakkasime juba pulmaplaane tegema :P Nüüdseks oleme juba üle poole aasta kihlatud olnud ja mõtleme, et teeme pulmad järgmise aasta alguses arvatavasti.

Vahepeal külastasiem jälle Eestit. Seekord nägi Kyle ka Eesti jõulud ja uue aasta ära. Ta pole meie suve näinud ja on kahel korral Eestis olles ainult külmal ilmal siia sattunud. Ta mõtleb, et me luuletame, et meil siin ka suvi on :P

 

Eesti kohvikud :)

Jaanuaris tulime tagasi Austraaliasse ja pärast natukest aega Kalgoorlies olles, mõtlesime, et on aeg kolida. Kolisime siis märtsis Albanysse, kus me olime varem paar korda käinud ja meile väga meeldis. Leidsime netist ühe kuulutuse, kus noor paar (19-20 aastased) otsis rentnikke oma majja. Kuna me ilma tööta muud rendivõimalust poleks saanud, siis otsustasimegi toa rentimise kasuks. Ostsime oma viimaste säästude eest mulle ka auto, et oleks ruumi, millega meie (peamiselt Kyle'i :D) asjad Albanysse transportida.

Sõit siia venis jube pikaks, sest ühel autol oli kumm peaaegu lõhkemas ja teisel sai poole tee peal jahutusvedelik otsa. Kyle kasutas siis meie viimase joogivee, et autot joota :P. Kui me lõpuks pärast üle 12h sõitu meie majakaaslaste maja juurde jõudsime ja uksele koputasime, ei olnud kedagi kuulda. Me proovisime helistada ja akendele kopsida, aga mitte mõhkugi. Olime veits paanikas, et mis nüüd siis saab. Kus me elama hakkame. Otsustasime esimeseks ööks backbackerisse minna ja välja puhata ning otsustada hommikul.

Vaade meie rõdult :)

 Hommikul olime aga sõnumi saanud, et nad väga vabandavad ja nad ei kuulnud meid. Sõitsime siis tagasi nende majja, kohtusime nendega ja seadsime end uues elupaigas sisse. Olemegi siiamaani seal elanud ja tööd otsinud. Internet on siinses raamatukogus tasuta, seega ongi meie päevad suures osas raamatukogus möödunud. Kyle sai lõpuks selle nädala alguses omale töö ühes ehitusfirmas kontorijuhatajana. Mina siiamaani otsin tööd, sest ma olen vältinud ettekandjana töötamist. Tahaks midagi muud proovida. Aga tundub, et ei ole väga õnne ja võib-olla varsti pean ikkagi restoranide poole pöörduma. See nädal olen siis üksi raamatukogus istunud ja töökuulutusi sirvinud.

Muidu oleme väga õnnelikud, et otsustasime Albanysse tulla, sest siin on palju ilusam kui Kalgoorlie. Rohelisem ja ookeaniga :)

Ookeani äärne elu

Olin Austraalias juba piisavalt kaua olnud, aga töötanud olin ainult siin sisemaal. Seega tahtsin väga lõpuks ometi ookeani ja ilusama ümbruse juurde pikemaks ajaks minna. Otsustasime siis, et pakime kohvrid ja läheme paariks kuuks Esperance'i elama. Seal on ausalt kõige ilusamad rannad!

Esimene nädal nautisime niisama uut linna ja suvitasime, aga siis mõtlesime, et peaks vist ikka mingi tööotsa ka leidma. Viisin oma CV erinevatesse kohvikutesse ja jäin lootma, et saan töö ühes mereäärsetest kohvikutest. Ja saingi! Oli selline väike armas kohvik/ õhtuti restoran. Kyle tegi omale ka küll CV valmis, aga seda kuhugi ei viinud. Ega me kumbki eriti tööd teha ei viitsinud. Ma käisin kohvikus tööl ka ainult poole kohaga. Tavaliselt kella 1-ks olin lõpetanud ja siis läksime parki kohvi jooma või parte toitma.

Kuigi meile väga meeldis selline chill elu seal ookeaniäärses paradiisid ja olime selle 2 kuuga nii ära harjunud, siis me ikkagi otsustasime, et oleks aeg tagasi Kalgoorliesse minna ja natuke raha säästa. Nüüdseks oleme juba umbes 3 nädalat Kal-is tagasi olnud.
Ilusat suve! :)

Kalgoorlie elu

Sünnipäeval

Juba üle kahe kuu olin Kalgoorlies veetnud. Selle ajaga tegin veidi tööd, aga suure osa ajast puhkasin niisama ja nautisin ikka veel vabadust koolist. Õppisin natuke raamatute abil õmblemist ja olen endale juba mõned riideesemed teinud :-). Mõned raamatud olen läbi lugenud, mis on kõik inglise keeles, aga enam ei pane seda peaaegu tähelegi. Samas mul on kahjuks tunne, et mul on eesti keele sõnastus veits nõrgemaks jäänud :P. Ainult aastaga! Peab ruttu kuskilt eesti keelseid raamatuid hankima.

Tellisin omale internetist mõned õlid ja lõhnad ning olen proovinud vaikselt hobina mõned kehakreemid, toonikud ja muud asjad teha. Neid on üpris lihtne teha ja vähemalt saan kindel olla, et ei määri igasugust kahjulikku keemiat endale peale.

Ühel õhtul Kalgoorlies toimus hüpnoosishow ja kuna ma olin korra sarnast showd laeval näinud teadsin, et see on superäge ja et ma tahaks seda veelkord näha. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma ja  etendus oli väga põnev. Vabatahtlikud pandi zombidena tantsima ja tulnukate keelt rääkima. Hüpnotiseerimine tundus nii huvitav, seega ma proovisin seda hiljuti Kyle’i peal järgi. Tõmbasin netist ühe hüpnoosi audio faili ja lasin tal seda kuulata selle algust, siis võtsin üle ja hakkasin ise rääkima. Esimese asjana proovisin ta viieni lugemise peale üles äratada ja panna ta uskuma, et ta ta on valitud maailma nutikaimaks inimeseks ning ta on parasjagu autogramme jagamas. See töötas! Ta oli lahkelt autogrammi nõus andma ja lisaks jagas veel mõned tarkused. Ma ei suutnud uskuda, et see nii lihtsalt töötaks. Ütlesin talle ruttu ’sleep’, tegin nipsu ja ta vajus tagasi pikali. See oli nii vinge! Tahtsin kohe järgi proovida, et mida kõike ma võin teda uskuma panna. Kõik mida tol korral proovisin, ta igatahes uskus. Ma oleks võinud teda hüpnoosi all hoida, see oli nii lõbus :D Aga ma ei jõudnud ära oodata, et teda üles äratada ja küsida, et kuidas oli ja et kas ta mäletab kõike. Mäletas küll ja ütles, et polnud viga. Andis mõned soovitused järgmiseks korraks. Ma ei jõua ära oodata, et uuesti proovida. Ma juba tean, mida ma järgmine kord proovida tahan, näiteks anda talle vett ja öelda, et see on viin või lasta veepudel üles tõsta väites, et see kaalub 100kg. Hüpnotiseerimine on parim meelelahutus! :P

Praeguseks olen aga juba kolmandat nädalat Esperances :P Võib-olla paari kuu pärast kirjutan sellest ka J

Tagasi Austraalias

Hetkel viibin jah, jälle Austraalias. Algselt oli tõesti plaan peale Ameerikat minna otse Kanadasse ja otsida seal tööd. Aga siis kuulsime, et Kyle'i vend kihlus ning abiellub juba jaanuaris. Kaalusime tükk aega mida teha. Lõpuks otsustasime, et tuleme peale Ameerikat 6-12 kuuks Aussi, näema pulmad ära ja töötame siin veidi ning võib-olla järgmine aasta lähme ka Kanadasse.

Viisa saamisega oli tükk tegemist. Oma teise aasta tööviisa jaoks tegin kopsupildi Miamis ning lootsime, et saame selle ajaga, kui me kruiisil oleme, vastuse. Et siis saaks ruttu lennupiletid osta. Viisa vastust aga ei tulnud isegi selleks ajaks kui olime San Franciscos. Õnneks Luis ja Raquel lubasid meil lahkesti seal oli nii kaua, kui lõpuks viisa saame ja lennule pääseme. Lõpuks umbes nädal enne pulmi saime immigratsiooniametist vastuse. Avasime rõõmsalt kirja, kuni lugesime, et viisa avaldus ei ole aksepteeritud. Me ei suutnud seda uskuda! Siis lugesime, et põhjuseks oli, et nad polnud saanud mu kopsupilti. Kirjutasime neile kohe, et mul on see tehtud juba tükk aega tagasi ning helistasime ka arstile, kelle juures pildi tegin. Arsti ei saanud see päev kätte, seega järgmisel päeval proovisime uuesti ning saime teada, et arst oli selle vaid poolikult üles laadinud. Siis tuli veel nädalavahetus ning kumbki koht polnud avatud ning Austraalia ja Ameerika ajavahede tõttu oli väga keeruline telefonitsi infot vahetada. Igatahes võttis see kõik tohutult aega, ning aega meil polnud. Kolm päeva enne pulmi olime juba peaaegu alla andnud. Mõtlesime, et meie plaan Aussi minna oli väga suuresti pulmade tõttu ja hakkasime mõtlema, et kas oleks lihtsalt pidanud minema hoopis Kanadasse. Aga mõtlesime, et proovime veel viimast korda ning helistasime sellel päeval üle kümne korra Miami arstile, kuni lõpuks saime kinnituse, et pilt on lõpuks täielikult üles laetud. Õnneks Austraalia immigratsiooni inimesed olid väga abivalmid ja kohe, kui nad nägid pilti, kinnitasid mu viisa. Nad teadsid, et me kiirustame pulma. See oli nii suur kergendus lõpuks viisa kätte saada. Hakkasime kohe pakkima ja lennupileteid vaatama.

Saime otselennu Sydneysse samaks õhtuks, ehk siis öölennule, mis sobis meile suurepäraselt. Sealt lendasime kohe ka Perthi. Ja nii me lõpuks ikkagi jõudsime, väga, napilt, pulmadeks Austraaliasse. Kõigil oli väga hea meel, et me saime seal olla. Meil ka. Pulmad olid ägedad, nüüd olen ühes Eesti ja ühes Austraalia pulmas olnud. Eesti pulmas oli rohkem mänge ja tantsu-tralli, Austraalia pulm oli rohkem formaalsem. Aga see arvamus on tõesti nagu ma mainisin, ainult kahe pulmakogemusel põhinev ;)

Peale pumli tulime Kyle'ga tagasi Kalgoorliesse ja hakkasime kohe tööle, sest me olime tõeliselt pankrotis selleks ajaks. Tema töötab kontoris ja teeb seal kõigi arvutiprobleemid korda ja mina olen jälle raudteeohutustööline :)

San Francisco ja Napa

 

Ühel hommikul Vahemere kruiisil olles kohtusime hommikusöögilauas vanapaariga, kes reisivad palju ning rääkisid meile oma seiklustest. Nende jutud olid nii põnevad, et me jäime paariks tunniks lobisema. Lõpus andsid nad meile oma emaili ja palusid, et me hoiaks neid oma tegemistega kursis. Olimegi nendega mõne kirja vahetanud, kui mainisime, et plaanime minna ka San Franciscosse. Nad ütlesid, et me oleme väga teretulnud nende juures peatuma ja nad hea meelega tutvustaksid meile oma küla Napat, mis asub väga lähedal San Franciscole. Seega lendasime Los Angelesest oma viimasesse sihtpunkti Ameerikas, San Franciscosse.

Luis ja Raquel, paar kes meile öömaja pakkus, tuli meile vastu ja sõidutasid meid oma koju. Nad olid väga sõbralikud ja külalislahked ning meil oli hea meel, et näeme ka natuke Ameerika väikese küla elu kõigi suurlinnade kõrval. Luis’le väga meeldib sport ning ta käib peaaegu iga hommik jooksmas või rattaga sõitmas. Me ühinesime ka temaga paaril hommikul rattasõidule. Kord nädalas saavad nad oma rattaklubiga kokku ja sõidavad 40 miili ( umbes 64 kilomeetrit). Me mõtlesime, et proovime kaasa teha pool nende ringist, sest ma olen vist ainult ühe korra varem nii palju korraga sõitnud. See oli raskem kui me arvasime, sest tegu polnud sileda maastikuga ja nad sõitsid kõik väga kiiresti. Ma olin muidugi see viimane, keda terve grupp iga natukese aja tagant järgi pidi ootama. Aga sõit oli muidu vägev, sest Napa on väga ilus ja me sõitsime mööda mitmest veiniaiast, sest veiniistandused on siin väga populaarsed. Luis’l oli just 70-s sünnipäev ja ta tähistas seda sõites sõpradega 70 miili (112 km). Jah. Ma tunnen ka end halvasti nüüd.

Ühel päeval läksime Kyle’ga Napat avastama ja ütlesime Luis ja Raquelile, et tuleme tagasi umbes kella 5-ks. Meil läks aga veidi kauem ning meil polnud telefoni, et neile teada anda. Niisiis ootasime kell 7 viimast bussi, et tagasi maja juurde sõita, kui nägime Raquelli peatuse ette sõitmas. Ma algul mõtlesin, et oh milline kokkusattumus, aga tegelikult oli ta meid otsima tulnud ja umbes tund aega ringi sõitnud, sest ta oli mures olnud :P Me ütlesime, et me oleme siiani suutnud ellu jääda (isegi Los Angelese all-linnas), nii et väike Napa ei tohkis meid tappa. Aga see oli väga armas temast : -)

Kokkasime neile paaril õhtul eestipärase ja austraaliapärase õhtusöögi. Eesti õhtul tegime kruubiputru peekoniga ja mulgikapsaid sealihaga. Mu meelest päris eestimaised. Ma polnud varem mulgikapsaid teinud, aga õnneks paari retsepti abiga tuli täitsa hästi välja : -) Nad polnud varem midagi sellist söönud aga nende sõnade järgi neile väga maitses. Austraalia õhtul küpsetasime aprikoosikana ja röstitud köögivilju. Oleks küpsetanud lammast, aga kummalgi meist pole väga kogemusi liha küpsetamisega, seega ei hakanud riskima. Ja aprikoosikana tuleb alati hea ;)

Paaril päeval läksime muidugi ka San Francisco linna avastama. Linna saamiseks pidime sõitma tunni praamiga. Kui sadamas maha tulime nägime sadu merelõvisid. Me seisime lihtsalt pool tundi seal ja vaatasime neid. Tundus, et mõnel isasel on oma territoorium, kus ainult emased võivad tulla, aga kõik teised isased lükatakse tagasi vette. Nägime ka maailma kõveramat tänavat, Golden Gate’i silda ja sõitsime 19 sajandist pärit trammiga. 

LA: all-linn ja Hollywood

Esimesed päevad Los Angeleses veetsime all-linnas ringi jalutades, sest seal asus meie hirmutav hotell. Nagu juba eelmises postituses mainisin, siis seal on toimunud mitmeid mõrvu ja enesetappe. Lugesime internetist et paar aastat tagasi neil puudus turvamees ning paljud kodutud ja veidrad inimesed jalutasid lihtsalt hotelli sisse ja ööbisid pesuruumides ja köögis. Imestasimegi, et miks meie toal 4 lukku ning iga nurga peal turvakaamerad on. LA all-linn on kõige jubedam all-linn kus ma käinud olen. Ei soovita sinna minna. Tänavad olid räpased, paksult täis kodutuid ja narkomane. Õnneks suutsime neid enamasti vältida.

Kui kaks päeva olime all-linnas veetnud otsustasime, et oleks aeg paremaid kohti avastada. Seega läksime Universal Studios’se Hollywoodis. See on koht, kus paljud Hollywoodi filmid tehakse ja meil oli võimalus teha seal väike tuur mööda filmiplatse. Nägime kohta, kus filmiti Kuidas Grinch jõulud varastas, mis oli siiani kunstlund täis. Sõitsime mööda ka Wisteria lane’st, kus varem filmiti Meeleheitel koduperenaisi, aga nüüd tehakse seal samal tänaval uut seriaali About a Boy. Veel näidati meile kunst-vihma, uputust ja veoauto mäest alla kukkumist, mis olid kõik väga vinged! Seal pargis oli veel palju põnevat, näiteks võlts New Yorgi tänav, filmidest pärit koduloomad ja 4-D karusellid. Veetsime seal väga toreda päeva :-)

Järgmisel päeval sõitsime jälle metrooga Hollywoodi avastama. Kuna kuulsusi näha polnud, läksime vahamuuseumisse, et nendega pildi ikka saaks. Väga veider oli kuulsuste kujusid elusuuruses ja tõelistena enda kõrval seismas. Hiljem viis meid väike bussituur mööda Beverly Hillsi, kus kõik rikkad, kuulsad ja ilusad elavad. Kliima ei muutu seal terve aasta vältel üle 9 kraadi. Nägime nii Bechkamite, Bieberi, Jennifer Lopezi, Katy Perry ja paljude teiste uhkeid villasid. Üks mees rääkis, kuidas ta leidis omale tasuta LCD-teleri, sest mitmed miljonärid viskavad lihtsalt oma pea kasutamata asjad minema, sest tahavad juba uuemat ja paremat. Ühtegi päris kuulsust me kahjukse ei näinud või vähemalt ära ei tundnud, aga uskumatu oli ise lõpuks Hollywoodis olla.

Eile lahkusime järjekordsele lennule ning oleme nüüd San Francisco lähedal väikelinnas Napas. Edasised plaanid on väga lahtised, aga loodetavasti saame varsti selgusele, mis me täpselt edasi teeme.