San Francisco ja Napa

 

Ühel hommikul Vahemere kruiisil olles kohtusime hommikusöögilauas vanapaariga, kes reisivad palju ning rääkisid meile oma seiklustest. Nende jutud olid nii põnevad, et me jäime paariks tunniks lobisema. Lõpus andsid nad meile oma emaili ja palusid, et me hoiaks neid oma tegemistega kursis. Olimegi nendega mõne kirja vahetanud, kui mainisime, et plaanime minna ka San Franciscosse. Nad ütlesid, et me oleme väga teretulnud nende juures peatuma ja nad hea meelega tutvustaksid meile oma küla Napat, mis asub väga lähedal San Franciscole. Seega lendasime Los Angelesest oma viimasesse sihtpunkti Ameerikas, San Franciscosse.

Luis ja Raquel, paar kes meile öömaja pakkus, tuli meile vastu ja sõidutasid meid oma koju. Nad olid väga sõbralikud ja külalislahked ning meil oli hea meel, et näeme ka natuke Ameerika väikese küla elu kõigi suurlinnade kõrval. Luis’le väga meeldib sport ning ta käib peaaegu iga hommik jooksmas või rattaga sõitmas. Me ühinesime ka temaga paaril hommikul rattasõidule. Kord nädalas saavad nad oma rattaklubiga kokku ja sõidavad 40 miili ( umbes 64 kilomeetrit). Me mõtlesime, et proovime kaasa teha pool nende ringist, sest ma olen vist ainult ühe korra varem nii palju korraga sõitnud. See oli raskem kui me arvasime, sest tegu polnud sileda maastikuga ja nad sõitsid kõik väga kiiresti. Ma olin muidugi see viimane, keda terve grupp iga natukese aja tagant järgi pidi ootama. Aga sõit oli muidu vägev, sest Napa on väga ilus ja me sõitsime mööda mitmest veiniaiast, sest veiniistandused on siin väga populaarsed. Luis’l oli just 70-s sünnipäev ja ta tähistas seda sõites sõpradega 70 miili (112 km). Jah. Ma tunnen ka end halvasti nüüd.

Ühel päeval läksime Kyle’ga Napat avastama ja ütlesime Luis ja Raquelile, et tuleme tagasi umbes kella 5-ks. Meil läks aga veidi kauem ning meil polnud telefoni, et neile teada anda. Niisiis ootasime kell 7 viimast bussi, et tagasi maja juurde sõita, kui nägime Raquelli peatuse ette sõitmas. Ma algul mõtlesin, et oh milline kokkusattumus, aga tegelikult oli ta meid otsima tulnud ja umbes tund aega ringi sõitnud, sest ta oli mures olnud :P Me ütlesime, et me oleme siiani suutnud ellu jääda (isegi Los Angelese all-linnas), nii et väike Napa ei tohkis meid tappa. Aga see oli väga armas temast : -)

Kokkasime neile paaril õhtul eestipärase ja austraaliapärase õhtusöögi. Eesti õhtul tegime kruubiputru peekoniga ja mulgikapsaid sealihaga. Mu meelest päris eestimaised. Ma polnud varem mulgikapsaid teinud, aga õnneks paari retsepti abiga tuli täitsa hästi välja : -) Nad polnud varem midagi sellist söönud aga nende sõnade järgi neile väga maitses. Austraalia õhtul küpsetasime aprikoosikana ja röstitud köögivilju. Oleks küpsetanud lammast, aga kummalgi meist pole väga kogemusi liha küpsetamisega, seega ei hakanud riskima. Ja aprikoosikana tuleb alati hea ;)

Paaril päeval läksime muidugi ka San Francisco linna avastama. Linna saamiseks pidime sõitma tunni praamiga. Kui sadamas maha tulime nägime sadu merelõvisid. Me seisime lihtsalt pool tundi seal ja vaatasime neid. Tundus, et mõnel isasel on oma territoorium, kus ainult emased võivad tulla, aga kõik teised isased lükatakse tagasi vette. Nägime ka maailma kõveramat tänavat, Golden Gate’i silda ja sõitsime 19 sajandist pärit trammiga.