Kambodža tegemised

Oleme juba nädala Kambodžas olnud, mõtlesin et panen siia ka meie tegudest kirja. 1967 a toimus siin riigis kodusõda, kus hukkus u 1/4 rahvast. Käisime üht tapmispaika, ehk killing fieldsi vaatamas. Tänu audiogiidile saime päris palju infot sõja kohta. Kaubikutega toodi inimesed kohale, silmad kinni; kui üks pereliige tapeti, siis tavaliselt ka teised, et ei saadaks kättemaksu planeerida; tihti peksti inimesed surnuks, sest see oli odavam kui relvadega. Inimesi koheldi ikka väga julmalt ja kõige hullem oli see, et imikuid peksti vastu puud surnuks ema silme ees. See koht oli ikka päris kurb, aga kui keegi sinna kanti satub, siis soovitan ära käia. Praegugi on väga palju inimesi siin, kellel puudub jalg või käsi, sest on pärast sõda veel miini otsa astunud.

Vahepeal külastasime eestlase kohvikut, mis asub Sihanoukville linnas. Naljakas oli näha Eesti lippu, raamatuid ja Viru Valget :D. Et siin veel aega sisutstada, käisime ka pimedate massaažis, mis oli täitsa põnev. Avega läksime ka cooking classi, kus sai kohaliku toidu tegemist õppida. Mina valisin spring rolls, Khmer Amek ja banaanimagustoit. Hästi lahedad juhendajad olid ja toidud tulid ka head. Kui Eestisse tagasi tulen, siis tahan veel Aasia toite teha proovida ;)

Täna käisime ja vaatasime ka kuulsad Kambodža templid ära. Vara hommikul hakkas meie tuur peale ja kokku käisime neljas erinevas templis, millest ühes oli Tomb Raideri filmi ka tehtud. Aga templid olid tõesti ilusad ja võimsad. Eriti meeldis üks, kus puud kasvasid mööda maja seinu.

Olime Kambodža kohta kuulnud päris palju hirmsaid lugusid, et siin palju kerjuseid ja vargaid. Aga me oleme küll väga väheseid näinud. Üks mees tuli meile tänaval kõva häälega marihuaanat pakkuma ja mõned lapsed on käest kinni võtnud ja toiduraha küsinud, aga enamasti nad lihtsalt lehvitavad ja on põnevil, et turisti nägid. Aga lastele ei soovitata raha anda, sest nad annavad selle vanematele ja kui lapse pealt saab teenida, siis teda kooli ei saadeta. Muidu on inimesed väga sõbralikud. Kui kasvõi korra tänaval käia, siis laused mida kindlasti kuuleb, on: Tuk-tuk, please, okay? Come and look inside, very cheap! Where you wanna go? What-küsimustele saad aga enamasti vastuseks lihtsalt Jah-i.

Täna ööseks ostsime juba bussipiletid Vietnami, aga saime teada, et viisa taotlemine võtab aega 2 päeva! Otsustasiem siis Vietnami lihtsalt meie reisiplaanist välja jätta ja homme hommikul sõidame Laosesse.