Maanaiste Laos

mootorpaadisõit pimeduses

Meie esimeseks peatuspaigaks Laoses oli 4000 Islandi üks pisike saar, Don Det. Kui me õhtul väiksest mootorpaadist välja läksime, leidsime end keset täielikku maaelu. Kõiksugused taluloomad jalutasid mööda teed, mis oli pigem nagu äratallatud rada; paljad pisikesed lapsed ajasid paduvihmas vasikaid taga; külanaised korjasid kolmnurksete kübaratega riisi. Meie aga otsisime ruttu omale öömaja, sest olime terve päeva bussiga sõitnud, väsinud ja näljased.

Järgmine päev mõtlesime ratastega waterfallse vaatama minna. Vero läks juba kell 12, aga mina mõtlesin hiljem minna, et päike poleks nii kõrvetav. Aga lõunaks jäin hoopis haigeks! Ma ei tea millest, aga poolteist päeva passisin lihtsalt palaviku ja peavaluga toas. Vero ja Ave käisid veel mingil kanuumatkal, mis olevat päris lahe olnud..kahju, et ma minna ei saanud. Seal saarel oli mingi imelik, vist veits vaimse puudega nooruk poiss, kes lihtsalt järsku ilmus su kõrvale ja jäi passima. Me kutsusime teda creep´iks. Üks öö jooksis Vero suure hirmuga minu tuppa. Rääkis, et oli rahulikult koju jalutanud ja oma tuppa läinud. Siis tahtis korra veel välja minna, tegi ukse lahti ja avastas, et creep istub oma tooliga tal ukse taga! Vero istus veel tund aega oma toas hirmus, enne kui minu tuppa julges joosta :D

näljane koer :)

Teise sihtpunktini, Tha Khaek´ini kestis bussisõit kah terve päeva. Siinsetes bussides tulevad väikestes vahepeatustes kohalikud naised ja lapsed oma maisitõlvikute ja kanavarrastega bussi sisse ja topivad sulle need peaaegu kätte, peaasi, et sa neid ostaks. Siin veetsime öö ja mõtlesime rolleritega 3-päevasele matkale minna mööda koopaid ja vägevaid maastikke. Hommikul aga avastasime end vihmasaju käest ja pidime järjekordselt plaane muutma. Otsustasime edasi Laose pealinna Vietianesse sõita. Selles bussis oli inimesi aga rohkem kui istekohti ja paljud pandi lihtsalt taburettidega keset bussi vahekäiku istuma, Vero oli üks neist :P

Laos tundub kõige teistsugusema kultuuriga kui teised meie külastatud Aasia riigid. Inimesed võtavad kõike kuidagi väga rahulikult. Kiiret pole, probleeme pole. Mõtlesime alguses, et talusaare inimestel polegi midagi väga teha siin nagunii, aga nüüd tundub, et terve riik on samasugune. Reklaamkirju nagu Laun Dry service, banana shack ja Slee Ping bus võib siin ka tihti näha. Noh..mulle peaks see riik sobima, ma peaaegu maakas ju :D