Gold Coast

Esimesel päeval otsustasime, et siin linnas on nii palju teha ja hea mõte oleks auto osta. Kohe leidsime sobiva kuulutuse ning läksime vaatama. Toyota tundus täitsa korralik ja hea hinnaga, seega võtsime ära. Nii hea tunne, kui on auto, palju vabadust tuli kohe juurde. Ei pea busside ja lennukitega edasi liikuma. Ja selle auto saab pärast idaranniku seiklemisi edasi müüa, kuigi mulle hakkas auto väga meeldima ja tahaks ta Eestisse võtta :P

Gold Coastil on nii palju erinevaid teemaparke ja turistiatraktsioone. Esmaspäeval läksime näiteks Movie Worldi. See kujutas endasi põhiliselt multikakangelaste karusselle ja show’sid. Karussellide järjekorrad olid megapikad, u 30-75 minutit, aga need olid palju hirmsamad, kui need, millel Eestis olen käinud. Üks rongisõit oli eriti jube, mitu korda oli peaalaspidi. Aga see oli megalahe, mu lemmik siiani!

Pärast Movie Worldi jalutasime mööda ’’Believe it or not’’ muuseumist. Väljast paistis üsna igav, aga mõtlesime üle vaadata ja ei kahetse absoluutselt! Parem kui ette planeeritud Movie world. Muuseumis oli 13 ruumi, kus olid elusuuruses vahakujud ja erinevaid pilte saatest ’’Usu või ära usu’’, mis kunagi jooksis eesti kanalitel. Ühes ruumis oli maailma pikima mehe kuju ning aeg-ajalt ta istus toolile ja tõusis jälle püsti. Kui ma tema kõrvale pilti läksin tegema, siis ma muidugi ei teadnud veel, et ta liikuda oskab. Ma pidin šhoki saama, kui ma tema kõrval poosetasin ja ta istuma hakkas! Mu näoilme jäi ühele pildile ka, ma oleks nagu kummitust näinud :P Aga seda pilti ma ei näita :D

Mu lemmik seal muuseumis oli aga ruum, kus olid peeglid ja fotod keeleväänajatest. Kõik muidugi proovisid seal peeglite ees keeleväänamist. Aga hiljem, kui kõrval ruumi läksid, siis võisid teisi inimesi keelt väänamas, sest tegu oli akendega, mille üks pool on peegel. Päris naljakas oli näha kuidas mõni tõsine mees peegli lähedale tuli ja kui veendus, et keegi ei näe, proovis salaja keelt väänata. Või kui mõni naine tuli ja oma kõhuvolte sättis.

Seal muuseumis oli veel nii palju huvitavat, näiteks tunnel, mille taustal pildid keerlevad, ning tundus, nagu ise keerleksid seal tunnelis. Ma proovisin ja võimatu oli seda tunnelit sirgelt läbida. Ja teine lahe ruum oli diskoruum, kus suurel ekraanil näed enda ühevärvilist kuju, aga eriefektidega. Raske kirjeldada, aga see oli väga lahe. Üldse see kogu muuseum oli megavinge ning see pole ainult Austraalias, väga soovitan!

Kuna teisipäeval oli palav ilm, mõtlesime veelkord surfamist proovida. Surfilaua laenutusi on siin igal nurgal ja kuna meil põhiliigutused selged, siis arvasime, et saame hakkama. Ma mõned korrad proovisin püsti tõusta, aga võib-olla oli asi lainetes, mis olid palju suuremad kui eelmine kord, aga nii raske on tasakaalu leida surfilaual. Seega ma mõtlesin, et ujun natuke niisama ja proovin hiljem uuesti. Ujudes tundsin järsku, et miski läks mu põlve vastu. Algul arvasin, et see kellegi prügi, aga siis nägin, et see oli hoopis päris suur millimallikas. Ma olen nii palju kuulnud jutte sellest, kuidas millimallikad on megamürgised ja võivad 5 minutiga tappa. Ma arvasin, et siin ongi mu lõpp, hüvasti pere ja sõbrad. Jooksin kiiruga veest välja, jalg kõrvetades. Läksin rannavalve juurde, kes andsid mulle mingit kreemi valu vastu ja ütlesid, et see läheb u 1h üle. Phäh, nii palju siis eluohtlikkusest.

selline ta nägi välja

Õhtul läksime jälle Draculasse (õhtusöögiga vampiirishow), sest Melbourne’i oma oli väga lahe. Seekordne show oli ka põnev, aga mulle meeldis Melbourne’i oma mitu korda rohkem. Seda kava on suht raske kirjeldada, sest see on päris lambine. Mõned tantsud, laulud, akrobaatika, näitlemine, naljad, kostüümid jne. Kokku kestab kõik umbes 4h.

Üleeile lubas viimast ilusat ilma enne pikka vihmaperioodi, seega tahtsime teha midagi, milleks on kindlasti ilusat ilma vaja. Valisime oma pikast nimekirjast, mida Gold Coastil teha, loomapargi. Park oli rohkem keskendunud loomashowdele. Kõige lahedam oli, kuidas kotkas, selleks et muna purustada, võttis kivi noka vahele ja lasi sellel muna peale kukkuda mitu korda. Ja seda nad oskavad puhtalt instinktidest.

 Liskas oli seal pargis ka seiklusrada, kuhu me läksime. Ma olen Eestis vist kõigil suurematel seiklusradadel käinud, aga nii raske pole ükski olnud. Umbes 6 takistust lihtsalt käte jõul. Kõige pealt redelist üles, siis mööda võrku edasi, siis käte abil rippudes edasi liikuda jne. Ma arvan, et mu musklid on 2 korda suuremad nüüd. Rajad kokku võtsid aega peaaegu 2h ja need võtsid ikka päris läbi. Enne loomapargist väljumist nägime aga koaalasid! Neid sai sülle ka võtta ja pilti teha. Jeei, ma olen nüüd koaalat näinud ja isegi süles hoidnud!

Eile sõitsime Natural Bridge’i vaatama. See asus u 15 km linnast väljas ja tee sinna oli väga käänuline, paar korda sõitsime õigelt rajalt välja. Kohale jõudes tegime vihmametsa matkaraja läbi. Veits hirmutav oli mõelda, et iga hetk võib mingi uss või ämblik tee ette sattuda. Keset matkarada oli koobas, kus elavd glowworms’is e helendavad ussikesed. Kuna oli veel valge, siis neid näha polnud. Seega otsustasime autos oodata poolteist tundi, kuni pimedaks läheb. Kui oli juba kottpime, siis mõtlesime oma telefonide valgust kasutada. Muidugi olid akud tühjad ja ainsaks valgusallikaks oli fotokahelendus. Kui juba päevavalguses oli pisut jube seal metsas liikuda, siis seekord oli päris hirmus, aga samas põnev. Ja kui koopasse jõudsime, siis vaade oli väga ilus. Igal pool olid helendavad ussikesed. Tagasi jalutades olid üksikud helendavad kogud tee ääres ning proovisin neid välguga pildistada. Natuke kõhe oli kätt koos kaameraga pimedate põõsaste vahele toppida ning pärast ühelt pildilt avastasin suure ämbliku ka.

Gold Coast on üks mu lemmikkohti, siin on nii palju põnevaid asju teha! Paras turistikas on, aga praegu olen puhkusel, nii et ma olen väga rahul ;)