Panama kruiis

Veidi enne jõule läksime Miami sadamasse, et oma järjekordset kruiisi alustada. Nii uskumatu oli mõelda, et saame jälle kruiisile! Ma juba korra mõtlesin, et jääks sinna laevale töötama, ettekandjaks näiteks. Nad teenivad seal päris hästi, lisaks saavad reisida samal ajal ning töölepingud on 5-kuu pikkused, pärast mida saab tagasi koju minna nii kauaks kui tahad. Igatahes meie seekordne laev oli ehitatud vastavalt Panama kanalile suurim, mis sealt läbi mahuks ja tänu pühade ajale oli väga ilusasti sisustatud. Lisaks oli seekord kruiisi jooksul palju rohkem mere päevi, kui varem. Umbes pool kruiisi pikkusest viibisime merel, pool eri riikides. Meile meeldis see väga, sest meil on alati laevas nii palju, mida teha. Peamiselt veedame aega kas restoranis, jõusaalis, teatris, aatriumis või seminaridel.

  

Ühel õhtul toimus teatrisaalis hüpnoosishow, mis tundus ülipõnev ja kuhu me jooksime juba varakult, et esiritta saada. Naine, kes showd korraldas kutsus lavale hulga vabatahtlikke, aga ma ei julgenud veel minna. Kuna ta tegi samal õhtul veel teise show, siis mõtlesin, et esimese vaatan niisama ja võib-olla teisel korral lähen ka lavale. Show oli megalahe! Alguses ta pani tuled hämaraks ja rääkis rahulikult laval olijatega kuni nad olid hüpnoosi all. Siis pani ta nad nii kujutletavaid muusikainstrumente mängima, iga aplausi peale kummardama, baleriinidena tantsima kui ka kulturistidena muskleid näitama. See oli nii naljakas ja vinge show! Peaaegu kõigile umbes 20-st vabatahtlikust mõjus hüpnoos ja nad tegid kõike kaasa. Teise etenduse ajal läksingi siis ise ka lavale, et näha kas see minu peal ka mõjub. Vist midagi mõjus, sest kaasa ma kõike tegin, aga ma olin täiesti teadlik sellest, et mis toimub. Aga väga super etendus oli, eriti pealtvaatajana ;)

Kokku tegi meie laevake peatuse viies riigis. Täpsemad linnad on näha mu reisikaardil. Esimene neist oli Kariibi mere saar Aruba. Kuna kohale jõudes avastasime end väga palava ilmaga paigast, siis võtsime suuna randa. Täitsa ilus rand oli, aga Esperance randadega Austraalias ei saa midagi võrrelda. Väga populaarne puhkusekoht tundus. Ka sisalikud arvasid vist samamoodi, sest rannaäärne oli neid paksult täis. Üks mees näiteks toetus puule ja talle kukkus umbes poole-meetrine sisalik kuklasse.

Teine peatus oli Kolumbias, kus sadamaääres võttis meid vastu täielik troopikaparadiis. Nagu filmis oleks olnud! Papagoid, ahvipärdikud ja oravad sibasid mööda inimesi ringi. Jäime sinna parki tükiks ajaks loomi imetlema, kuni lõpuks meid takso peale kaubeldi ja kohalikku linna vaatama viidi. Jalutasime tunnikese mööda vana-aegset linna ringi, ütlesime ka head aega meie väikestele loomadest sõpradele sadamas ja läksime tagasi laeva. Väga meeldejääv päev :)

Costa Rica ja Nicaragua olid mõlemad väga kuuma ilmaga, seal elada küll ei suudaks. Mõlemad meenutasid Aasiat, mis oli rohkem vaesemapoolne ja tänavatel oli palju kauplemist. Costa Ricas on tuntud ilusa looduse tõttu ja seetõttu otsustasime seal krokodille täis jõele paadiga sõitma minna. Paadijuht läks mitmel korral jalgupidi vette ja meelitas toiduga krokodille ligi, et meile showd teha. Päris lahe oli metsikuid krokodille nii lähedalt näha.

Nicaraguas suurt midagi ei osanud teha, jalutasime lihtsalt ringi ja vaatlesime kohalikku elu. Hinnad olid megaväikesed seega kui ostsime kohvi ei lootnud midagi erilist aga see kohalik kohvi oli üks parimatest mis ma proovinud olen :)

Kui viimases peatuses, Mehhikos, mandrile jalutasime, nägime kuidas inimesed tegid pilte lõvibeebiga. Jooksime kohe lähedamale vaatama ja ei saanud lahkuda ilma lõvi käes hoidmata. Ta oli nii armas nagu väike Simba. Nii oleks tahtnud ta omale seljakotti pista ja kaasa võtta. Jalutasime veel natuke ringi, vaatasime suuri Mehhiko kaktuseid ja oligi aeg tagasi laeva minna, et Los Angelese poole sõita.

Los Angelesest kirjutan järgmises postitused rohkem aga eile kuulsime, et me ööbime ühes väga hirmutavas, Cecil hostelis. Nimelt on siin toimunud väga palju mõrvasid ning viimane neist oli vähem kui aasta tagasi. Ühe tüdruku surnukeha leiti veetorudest pärast seda, kui külastajad kaebasid, et veesurve on väga väike. Ma ei julge siin kummitustemajas enam üldse ringi liikuda ja guugeldan ma selle kohta rohkem siis kui siit minema olen läinud (kui ikka elusalt pääsen :P)