Talve lõpp :)

Nüüdseks olen täpselt nädala Austraalias olnud. Inimesed ikka palju sõbralikumad kui Eestis. Harjumatu, kui tänaval võhivõõras hey ütleb või autoga mööda sõites lehvitab :D Töö juures on mul õnneks põhiasjad selged, aga vahel on austraallaste aksendist nii raske aru saada. Oleks mul siis inglise keelgi vähemalt ideaalne, oleks kergem. Aga mõne inimese jutust ma ei saa umbes pooltest sõnadest aru ja siis ma üritan välja mõelda, mis sinna lausesse sobida võis ja neile kuidagi vastata :P

minu toake :)

ja majake

Tööl söögiaegadel on päris kiire, 2h lihtsalt jooksed köögi ja laudade vahel ja vahepeal võtad tellimusi. Korra kui ma toidud välja viisin ja tagasi kiirustasin, siis ma komistasin ja suure hoo tõttu lendasin otse pikali...sekundiga ajasin end püsti, aga kahjuks nägid seda ikkagi kõik mu ümber olevad inimesed :D See võis kõrvalt vaadates päris naljakas olla :P

Eile ja täna oli mul vaba päev. Midagi erilist ma teha ei osanud, lihtsalt pesin pesu, tegin süüa, vaatasin filme jne. Avastasin, et naabri aias kasvavad apelsini- ja sidrunipuu. Eriti äge oli see, et pool apelsinipuud ulatas ka meie aeda. Korjasin maast siis ühe ja tulin kohe tuppa proovima. Oli tõesti teistsugune kui Eestis, siin pole apelsinid üldse eriti hapukad.

Täna tegin külale väikse tiiru ka peale. Mingeid erilisi loomi ega putukaid ma ei leidnud, aga hunnik linde lendas parvedekaupa mööda ja nad kraaksusid ikka päris kõvasti. Mulle tundus, et need olid papagoid. Muidu oli küla täiesti vaikne, igal pool ainult sarnased elumajad väikese aiaga. Naljaks oli, et liiklusmärkidel on enamsti kirja pandud, mida see tähendab.

Lugesin täna Vero blogi esimeste kuude postitusi ja meil on nii sarnane reis! :D Mõlemad tulime Augusti lõpus Perthi ja läksime kohe selle lähedusse väiksesse külla baari tööle. Samad mõtted on meil ka, et tahaks juba suuremasse linna ja rohkem Austraaliat näha.

Kes ütles, et ananassipuud pole olemas?

Hakkasingi siin mõtlema, et mis mu eesmärk Aussis üldse on. Siia tuleku otsus tuli kuidagi iseenesest, kui Vero mind Aasia tripile kutsus, siis tundus Austraalia seal kõrval kuidagi hea valik. Aga kas ma tulin siia pigem raha teenima või reisima... Sest ringi reisimiseks peaks auto ostma ja kütus ning elamine lähevad päris kalliks. Oeh, ma loodan, et saan ikkagi mõlemat korraga teha. Peakski hakkama uurima, mida kõike ma Austraalias teha tahan aasta jooksul...või kahe :)

Tööelu

Eile oli siis mu esimene ametlik tööpäev. Mõni hommik peab hotellitube ka korrastama, aga õnneks on siin ka koristaja, kes suurema osa ise ära teeb. Koristamine pole üldse raske! Ja selleks ei pea isegi ülikooli minema, nii et pole midagi vaja 3a veel õppida, saab kohe ameti selgeks ;)

Ülejäänud päev tuleb aga pubis olla. Tavaliselt lõuna ajal on 3-tunnine paus, mille ajal kõik oma tubadesse arvutisse lähevad. 2 päeva nädalas on vabad ka, aga ma ei kujuta ette, mida siin vabal päeval tegema peaks, sest see küla on nii pisike, üks pood ja raamatukogu on vist ainult :P Elamine on pubist u 10 min jalutuskäigu kaugusel ja siin on auto ka, mida saab vabadel päevadel kõrvallinna sõiduks kasutada ;)

Töö ise on muidu suht kerge. Mulle meeldib kõige rohkem toite lauda viia, sest ma ei suuda mõistatada, mis jooke keegi parasjagu tellida tahab :D Mõnikord kliendid lihtsalt näitavad mulle käega, kus kapis mingi jook ja klaasid on :P Kassa on ka ingliskeelseid lühendeid täis ja mul läheb päris tükk aega, kui midagi üles leian. Õnneks on inimesed siis hästi abivalmid ja sõbralikud ja sellepärast on selline väike küla esimeseks töökohaks ideaalne ma arvan :)

Aga muidu mulle töö siiamaani küll meeldib ja ma juba ootan oma õhtust vahetust!

Austraalia, lõpuks!

Eile hommikul läksime kolmekesi Bangkoki lennujaama, kust meil lennud peaaegu samal ajal väljusid. Minu lend tegi peatuse Singapuris ja õhtul kella 22-ks olingi Austraalias. Lennujaamas polnud mul aga  õrna aimugi, mis ma edasi teen. õnneks sain viimasele lennujaama bussile, mis odavalt linna viis. Kui ma bussijuhile ütlesin, et ei tea veel täpselt kus ööbin, tõi ta mulle Perthi kaardi ja märkis mulle järjest hosteleid, kus ma saaksin ööbida! Nii lahke temast! Korra tegi buss ka vahepeatuse. Kui bussijuht pärast pausi tagasi tuli, ütles ta mulle, et nad tegid mulle juba bookingu ühes hostelis ära ja panevad mu seal ees maha! Super! Nagu sellest veel vähe oleks, toppis üks kohalik vana mees, kes ka bussiga sõitis, mulle 20$ kätte. Kui ma talle imestunud näoga otsa vaatasin, ütles, et see on selleks, et ma võõras siin riigis ja et ma olen hea tüdruk. No milline vastuvõtt :D ööseks sain ilusti sooja tuppa, õues oli ikka päris jahe.

Perth

Täna hommikul läksin kohe linna peale omale pangakaarti ja telefonikaarti tegema. Veel pidin rongiaegu minema uurima ja maksude numbri internetipunktis ära tegema. Jooksin seal linnas ikka päris korralikult edasi-tagasi, vähemalt sain linnaga tuttavaks :P Kõht oli ma megatühi, nii et käisin Subways, mida Vero ja Ave aina kiitsid :D Igatahes sain teada, et täna ronge enam Cunderdini, kus ma tööle hakkan, ei lähe. Küsisin siis homse kohta ja selleks päevaks polnud ühtegi vaba kohta. Helistasin siis ühele oma tulevasele töökaaslasele, Brittanyle, ja nad otsustasid mulle järele tulla. Tõin hostelist oma kohvrid ja läksin ühe linnasisese rongiga neile natukene lähemale. Rongi pileti sain tasuta, sest seisin piletimasina järjekorras, kui üks mees kogemata vale pileti ostis ja selle mulle andis :P
Rongilt maha tulles võttis Brittany mu peale ja varsti olimegi Cunderdinis. Läksin kohe pubi vaatama, tellisin süüa, mida me saame siin tasuta ja vaatasin, kuidas köögis ja baarileti taga töö käib. Oleks tahtnud ka juba proovida, aga mina alustan homme hommikul. Nii põnev! :D Pole kunagi varem ju täiskohaga töötanud.

Kuna Vero on ka siin varem töötanud, jättis ta siia riidekoti, et kui ma peaks kunagi siia tulema, siis saan endale. Nii põnev oli hunnikut uusi riideid avastada :D Kuna siin on päris külm ja mul ainult suveriided, siis oli nii hea kohe Vero soe dressipluus selga panna. Pubis olles hüüdsid paljud mind juba Little Ronnieks või Lil' Rabbit ja mul pidavat sama pilk ja naer olema nagu Verol :P

Lemmik Tai

3 rõõmsat kokka

 Reede hommikul läksime Tai kokakursusele, mis kestis pool päeva ja toimus ühe pere aias värske õhu käes. Kokku saime teha 6 erinevat toitu, kõhud olid küll kõigil ikka päris täis lõpuks :D Õnneks tegime toidud ükshaaval valmis ja toitude vahepeal olid väikesed pausid. Ühe pausi ajal õppisime porgandilille ka tegema. Toitudest meeldis mulle kõige rohkem Pad Thai ehk Tai nuudlid, mida oli hästi lihtne teha ka. Kui Eestisse tulen, siis hakkan kodus Tai õhtusööke korraldama, nii et hoidke kõhud tühjad! :)

toorained

mu väike katsetus

Tai toitudes kasutatakse hästi palju erinevaid juurvilju ja vürtse. Vaatasime, kuidas siin nt karri pasta segatakse ise uhmris kokku ja kui palju erinevaid tooraineid vaja läheb võrreldes lääne toitudega. Selle peale otsustasin, et nüüd peaks veel viimased päevad siin ainult Tai toite sööma, mis on muideks ka poole odavamad, kui pastad ja burgerid.

Minu tehtud Pad Thai :)

Õhtul käisime Tai massaažis, kus ma üritasin iga hinna eest naeru tagasi hoida, kui meid seal väänati ja pöörati. Aga kui ma Verole otsa vaatasin, siis ma ei suutnud end tagasi hoida ja me mõlemad hakaksime naerma. Siiamaani paneb muigama :P Pärast läksime suurde kaubanduskeskusesse shoppama mõneks tunniks ja täiendasime oma kohvreid.
Hiljem sain teada, et Vero ühes endises töökohas Austraalias otsitakse baari just uut töötajat järgmisest nädalast. Ja järgmine nädal lähen mina just Aussi, nii et Vero kirjutas neile ja ma saangi sinna! Jee, ma nii põnevil! Vaatasin juba google mapsilt kõik järgi ja uurisin Verolt oma tulevaste töökaaslaste kohta klatši :D Kuna tegu on väikelinnaga, siis kõik teavad seal kõiki, nii et peaks huvitav tulema :D

Eile hommikul läksin Verost ja Avest eraldi linna peale ja kuna ma neid päeva jooksul enam ei leidnud, siis veetsin terve päeva üksinda. Kuna siin iga nurga peal mingid joogatunnid ja massaašid, otsustasin jooga tundi prooviks minna. Kestis 1,5h ja mingi vanem mees, kes on 16a juba joogaga tegelenud, oli treeneriks. Selline hea rahulik trenn, aga osad joogapoosid on küll ikka päris rasked. Mõtlen, et peaks hakkamagi joogas käima, tahaks ka sama hästi painduda nagu minust 30a vanem mees! Pärast jalutasin lihtsalt mööda linna ringi mitu tundi ja käisin mingit templit vaatamas.

Täna hommikul läksime Veroga veel suuremasse kaubanduskeskusesse. Riidepoodide valikut ei anna Eestiga võrreldagi...siis võib jäädagi shoppama. Ja nt lühikesed H&M teksapüksid sain siit u 2 € eest! Varsti lähme jälle massaaži, sest see on siin nii odav (u 5 €) Ja õhtul läheb ööbuss Bangkoki. Seal veedame homse päeva ja teisipäeva hommikul läheb mu lennuk Perthi! Ei jõua oodata!

Vihmased päevad

Laose pealinnas Vientianes polnud meil suurt midagi teha, sest vihma kallas. Linn ise tundus täitsa korralik, aga me tegime ainult paar väikest tiiru linna peal ja käisime kohalikus massaažis. Hästi palju noori munki kõndis pidevalt mööda. Lugesime, et siin oodataksegi igalt budisdi mehelt, et pärast kooli lõpetamist peab u kuuks ajaks mungaks hakkama.

massaaži kaunid rüüd

Järgmine linn oli Vang Vieng, mis oli eriti pisike küla ja kus esimese õhtuga tegime shopingutiiru ära. Järgmistel päevadel polnud seal vihmaga jällegi midagi teha. Päeva kõige põnevam osa võis ollagi söömas käimine :D Muidu lihtsalt passisime toas. Ühes pubis toodi meile ka menüü, kus pakuti happy pizzasid ja mushroom shake´i. Kohalike jaoks tundus see kuidagi nii tavaline. Õhtul lootsin ma tuubiga vette sõitma minna, aga Vero tegi selle viimasel hetkel nii maha, et ma ka enam ei tahtnud.

Edasi sõitsime Luang Prabangi. Siinsed bussisõidud on meil kõik kestnud u 6-8h ja teed on päris auklikud, nii et väikses minibussis loksub ikka päris korralikult :P Vaated bussiaknast on see-eest võimsad! Siin oli õnneks suurem linn ja ei pidanud jälle muretsema, et midagi pole teha. Õhtuti toimus suur ööturg, kus müüdi tohutult suveniire, riideid ja ehteid. Et midagi põnevat teha, sõitsime ka populaarset juga ja hiljem ka koopaid vaatama. Koopad midagi erilist ei olnud, aga juga sai näha käies mööda ilusat metsarada ja oli palju põnevam. Ujuda oleks ka saanud ja väga tahtnud, aga kahjuks polnud meil ujumisriideid kaasas.

pimedas koopas

Laos jääb meelde oma igapäevase vihmasaju ja pikkade bussisõitudega. Kuna siin meil väga tegevusi polnud, siis minu lemmikriikide hulka ta päris ei kuulu. Aga inimesed on siin küll vist kõige sõbralikumad üldse! Isegi kui kõmbid päeva lõpus koju ja ütled tüdinud häälega järgmisele tuk-tuki pakkujale NO!, siis ta naerab või küsib, et miks sa tuk-tukke siis ei armasta :D Või kohalikud, kes teevad päevad läbi piinlikult odava hinnaga käsitööd. Ja naised, kes käivad laps kaenlas, suurte kärudega palavuse käes pikki vahemaid ja ikkagi naeratavad või lehvitavad sulle, mitte ei kiru Savisaart oma raskes elu pärast.

Tai

Tänaseks oleme oma reisiga juba tagasi Tais. Bussisõit siia oli kõige pikem, 20h. Aga kuna öö jäi sinna sisse, läks see kiiresti. Siin, Chiang Mais, tundub küll väga palju teha olevat. Eile, meie esimesel õhtul siin, läksin linna uudistama ja jäin 5 tunniks! Ma ei suutnud ära imestada kui palju ilusaid asju ööturul müüdi. Eriti meeldisid mulle lambid, vaasid ja seinapildid. Mõned beebiriided olid ka nii armsad, et mõtlesin ette ära osta oma tulevastele lastele :D  Tegin plaani ka traditsioonilised Tai riided oma kunagise pere jaoks osta..parem oleks, et mu tulevane mees siis minuga nõus on neid linna peal kandma :D Aga kodu sisustuse jaoks sõidaks tõsiselt 10a pärast tagasi siia!

Maanaiste Laos

mootorpaadisõit pimeduses

Meie esimeseks peatuspaigaks Laoses oli 4000 Islandi üks pisike saar, Don Det. Kui me õhtul väiksest mootorpaadist välja läksime, leidsime end keset täielikku maaelu. Kõiksugused taluloomad jalutasid mööda teed, mis oli pigem nagu äratallatud rada; paljad pisikesed lapsed ajasid paduvihmas vasikaid taga; külanaised korjasid kolmnurksete kübaratega riisi. Meie aga otsisime ruttu omale öömaja, sest olime terve päeva bussiga sõitnud, väsinud ja näljased.

Järgmine päev mõtlesime ratastega waterfallse vaatama minna. Vero läks juba kell 12, aga mina mõtlesin hiljem minna, et päike poleks nii kõrvetav. Aga lõunaks jäin hoopis haigeks! Ma ei tea millest, aga poolteist päeva passisin lihtsalt palaviku ja peavaluga toas. Vero ja Ave käisid veel mingil kanuumatkal, mis olevat päris lahe olnud..kahju, et ma minna ei saanud. Seal saarel oli mingi imelik, vist veits vaimse puudega nooruk poiss, kes lihtsalt järsku ilmus su kõrvale ja jäi passima. Me kutsusime teda creep´iks. Üks öö jooksis Vero suure hirmuga minu tuppa. Rääkis, et oli rahulikult koju jalutanud ja oma tuppa läinud. Siis tahtis korra veel välja minna, tegi ukse lahti ja avastas, et creep istub oma tooliga tal ukse taga! Vero istus veel tund aega oma toas hirmus, enne kui minu tuppa julges joosta :D

näljane koer :)

Teise sihtpunktini, Tha Khaek´ini kestis bussisõit kah terve päeva. Siinsetes bussides tulevad väikestes vahepeatustes kohalikud naised ja lapsed oma maisitõlvikute ja kanavarrastega bussi sisse ja topivad sulle need peaaegu kätte, peaasi, et sa neid ostaks. Siin veetsime öö ja mõtlesime rolleritega 3-päevasele matkale minna mööda koopaid ja vägevaid maastikke. Hommikul aga avastasime end vihmasaju käest ja pidime järjekordselt plaane muutma. Otsustasime edasi Laose pealinna Vietianesse sõita. Selles bussis oli inimesi aga rohkem kui istekohti ja paljud pandi lihtsalt taburettidega keset bussi vahekäiku istuma, Vero oli üks neist :P

Laos tundub kõige teistsugusema kultuuriga kui teised meie külastatud Aasia riigid. Inimesed võtavad kõike kuidagi väga rahulikult. Kiiret pole, probleeme pole. Mõtlesime alguses, et talusaare inimestel polegi midagi väga teha siin nagunii, aga nüüd tundub, et terve riik on samasugune. Reklaamkirju nagu Laun Dry service, banana shack ja Slee Ping bus võib siin ka tihti näha. Noh..mulle peaks see riik sobima, ma peaaegu maakas ju :D

Kambodža tegemised

Oleme juba nädala Kambodžas olnud, mõtlesin et panen siia ka meie tegudest kirja. 1967 a toimus siin riigis kodusõda, kus hukkus u 1/4 rahvast. Käisime üht tapmispaika, ehk killing fieldsi vaatamas. Tänu audiogiidile saime päris palju infot sõja kohta. Kaubikutega toodi inimesed kohale, silmad kinni; kui üks pereliige tapeti, siis tavaliselt ka teised, et ei saadaks kättemaksu planeerida; tihti peksti inimesed surnuks, sest see oli odavam kui relvadega. Inimesi koheldi ikka väga julmalt ja kõige hullem oli see, et imikuid peksti vastu puud surnuks ema silme ees. See koht oli ikka päris kurb, aga kui keegi sinna kanti satub, siis soovitan ära käia. Praegugi on väga palju inimesi siin, kellel puudub jalg või käsi, sest on pärast sõda veel miini otsa astunud.

Vahepeal külastasime eestlase kohvikut, mis asub Sihanoukville linnas. Naljakas oli näha Eesti lippu, raamatuid ja Viru Valget :D. Et siin veel aega sisutstada, käisime ka pimedate massaažis, mis oli täitsa põnev. Avega läksime ka cooking classi, kus sai kohaliku toidu tegemist õppida. Mina valisin spring rolls, Khmer Amek ja banaanimagustoit. Hästi lahedad juhendajad olid ja toidud tulid ka head. Kui Eestisse tagasi tulen, siis tahan veel Aasia toite teha proovida ;)

Täna käisime ja vaatasime ka kuulsad Kambodža templid ära. Vara hommikul hakkas meie tuur peale ja kokku käisime neljas erinevas templis, millest ühes oli Tomb Raideri filmi ka tehtud. Aga templid olid tõesti ilusad ja võimsad. Eriti meeldis üks, kus puud kasvasid mööda maja seinu.

Olime Kambodža kohta kuulnud päris palju hirmsaid lugusid, et siin palju kerjuseid ja vargaid. Aga me oleme küll väga väheseid näinud. Üks mees tuli meile tänaval kõva häälega marihuaanat pakkuma ja mõned lapsed on käest kinni võtnud ja toiduraha küsinud, aga enamasti nad lihtsalt lehvitavad ja on põnevil, et turisti nägid. Aga lastele ei soovitata raha anda, sest nad annavad selle vanematele ja kui lapse pealt saab teenida, siis teda kooli ei saadeta. Muidu on inimesed väga sõbralikud. Kui kasvõi korra tänaval käia, siis laused mida kindlasti kuuleb, on: Tuk-tuk, please, okay? Come and look inside, very cheap! Where you wanna go? What-küsimustele saad aga enamasti vastuseks lihtsalt Jah-i.

Täna ööseks ostsime juba bussipiletid Vietnami, aga saime teada, et viisa taotlemine võtab aega 2 päeva! Otsustasiem siis Vietnami lihtsalt meie reisiplaanist välja jätta ja homme hommikul sõidame Laosesse.

Elevandisõit Tai saarel

Vahepeal sõitsime siis Tai järgmisele saarele Koh Changile. Sõit sinna võttis jälle u ööpäev aega. Siinsete bussiaegade suhtes ei saa üldse kindel olla. 5 minutit võib tähendada mõnikord tundi. Siin saarel liitus meiega veel üks reisikaaslane, Ave, kes on meie sugulase sõbranna. Saime saare peal ühe inglase, Davidiga tuttavaks ja õhtuti istusime koos tema ja Vero kahe teise inglise sõbraga pubides ja kuulasime üksteise reisimuljeid. Üks õhtu jalutasime u 1km mööda pimedat metsateed kohalikku baari. Tagasi tulles unustasid Vero ja Ave mind maha :D ja ma juba kartsin, et kuidas ma üksi sealt tagasi kõnnin, aga õnneks saatis David mu ära.

meie hütid

jäime paduvihma kätte

Saarel võib päris huvitavaid asju näha. Näiteks kui kuskile riidepoodi sisse jalutada, siis jätavad müüjad oma lõunapausi kus seda ja teist, et kohe sinu juurde riideid pakkuma tulla. Või kohvikus arbuusimahla tellides mõtled, et miks nii kaua aega läheb ja siis märkad, kuidas kokk kuskilt kaugusest arbuusiga kohale jalutab. Ühe kohaliku lemmikloomaks on siin aga kukk, keda mees endaga kaenlas kaasas kannab.

Eile käisime aga kauaoodatud elevandisõidul. Tunnine sõit oli läbi metsateede ja jõgede ja oli väga lahe! See oli üks neist asjadest, mida elus tahaks kindalsti ära proovida. Minu elevandi juhiks oli üks pisike poiss, keda me Mowgliks kutsusime. Pärast hüppas ta maha ja me saime ise juhi kohal istuda. Pärast sõitu läksime paari elvandiga veel jõkke ujuma ka. See oli elevandisõidu kõige parem osa! Elevandid pritsisd vett ja sukeldusid, samal ajal sai neid pesta või neile selga ronida.

Mowgli

 

 

Täna hommikul pidi meid buss maja eest peale võtma ja Cambodiasse viima. Ootasime tükk aega, aga ei tulnud, Ma ei suutnud rohkem paigal istuda ja läksin uurisin jooksuga piletipunktist, et mis toimub. Meid oli maha jäätud! Sain meid siis kuidagi teisele bussile, mis oli ööpeatusega Cambodia piiri äärses hotellis. Meie sellest liiklusest küll midagi aru ei saanud. Näitame oma roosat piletit ja aina saadetakse järgmiste busside või tuk-tukkide peale. Aga samas on hea kerge, ei pea ise midagi mõtlema, et kuhu minna. Piiripunktis ka kohe kohalikud tulid ligi, näitasime piletit ja pandi meid eraautosse istuma ja toodi hotelli.

Mõtlesin kirja panna ka Fruit Shake´i retsepti, mida mina kogu aeg ostan :D Seda on hästi lihtne teha ja silma järgi ütleks, et kogused on sellised:
1 banaan (või mango, kiivi, maasikad, ananass jne)
2 klaasi jääd
1 spl vett
(võib panna ka suhkrut ja kohvikoort natuke)
Kõik blendrisse ja valmis ongi :)

Palun, kas ma võin siia jääda!?

Pikendasime oma reisi siin saarel, Koh Phanangil, 2 päeva võrra, sest meile nii meeldib siin! Loodus on ilus ja meie Hat Yao Villa asukoht on super! Rand ja bassein kohe maja kõrval.
Eile pidime kesklinna sõitma, et raha välja võtta. Laenutasime selle jaoks jälle rollerid. Linnas oli hästi palju pisikesi riidepoode ja suveniiriputkasid. Kuna rollerid saime enda kätte 24-tunniks, siis läksime õhtul uuesti kesklinna, sest seal toimus õhtuturg, kus müüakse värskelt grillitud liha ja puuviljasmuutisid. Kui selline mahlaputka oleks Eestis, siis ma ainult seal elakski vist! Shoppasime pea kõik pisikesed poed ka läbi, et paar uut hilpu osta.

mu lemmik putka; 3-st puuviljast kokteil on siin u 0,5 €

Täna oli meil rollerite tagastamiseni aega varalõunani. Algul mõtlesime joogatundi proovida, aga siis tuli idee minna uuesti snorgeldama. Leidsime siis lõpuks õige ranna üles ja ronisime vette. Seekord polnud laineid ja sai palju selgemini näha. Leidsin kivide vahelt isegi kaheksajala :P. Tagasi tulime päris suure ringiga, sest arvasime, et meie maja on kaugemal, kui tegelikult oli. U 500m enne rollerite tagastuskohta sai mu kütus otsa ja jäin keset mäge rolleriga seisma. Õnneks aitas üks mees mul selle mäe peale lükata ja seal samas kohe müüdi kütust ka.

Rohelise banaani ja ümmarguse asja korjasin ise; need kollased banaanid on päris magusad ja pole nii kuivad nagu Eestis

Siinsed kohalikud on nagu väiksed Tarzanid. Me ei saanud oma toa ust lukust lahti, mille peale üks mees ronis meie 2-korruse kõrgusel olevalt rõdult sisse! Mõni õhtu käib meil siin vannitoas külaline ka. Kärnkonn. Aga õnneks on siiani alati Vero esimesena peale sattunud ja minu loogika ütleb, et kes esimesena konna vannitoas näeb, peab temast ka lahti saama ;)

Vihmametsa seiklus

Täna hommikul läksime Rainforest Adventure-ile, mis on päevane tripp mööda saart. Auto korjas meid kell 9 peale ja esimeseks sihtkohaks oli Taipoksi keskus. Seal õpetati meile mõned löögid ja edasi läksime Hiina templisse. See oli hiinlanna visiooni järgi ehtitatud budismi tempel ning tänapäeval peetakse seda ´´õnne kohaks``. Budism polevat usk, vaid Buddha õpetuste järgi elamine. Kui Buddha kuju kõhul käega 3 ringi teha või palgiga kella lüüa, siis täitub soov. Parem oleks, et mu soov saab täidetud ;)

Küll ma talle alles näitasin!

Siis pidime snorgeldama minema, aga kuna kahjuks hakkas just sadama ja lained olid päris suured, sõitsime hoopis waterfalli e koske vaatama. Sealne loodus oli hästi ilus ja ronisime mööda koske päris kõrgele välja. Meiega koos tripil oli üks inglise paar, kes olid päris saamatud seal, eriti meest oli naljakas vaadata :P

Meie tee möödus ka kookospuu kasvandusest, kus väljaõpetatud ahvid! ronivad puu otsa ja viskavad kookoseid alla. Seejärel saadetakse kookosed mandrile, kus neist tehakse kookosõli. Praegu on siin mango hooaeg ja neid kasvab igal pool mööda teed. Sama moodi kasvavad siin banaanid ja ananassid. Paljudel kohalikel on väike aed, kus kasvatavad kõike söödavat enda jaoks ise. Ja naabritega vahetatakse oma aiasaadusi. Lisaks on kõrval kasvamas ka riisipõld, kust saavad toitu nii inimesed kui ka kanad. Kui kana on munad ära andnud ja liha jaoks tapetud, antakse jäänused kaladele. Ühesõnaga nende eesmärgiks on aineringlust käimas hoida ja mitte toitu raisata.

Järgmisena jõudsime vibuklubisse. Seal samas kõrval olid elevandid, kelle juurde me kohe pildistama jooksime. Meie giid, kes oli hästi sõbralik ja tegi tihti nalja, võttis digika kohe enda kätte ja pildistas meid terve reisi ajal :P Saime elevantidele banaani ka söögiks anda. Sõime lõunat (Tai toidud on palju paremad, kui Malaisias!) ja proovisime olla Robin Hoodid ;)

Uhke ahvipoiss

Siis sõitsime uuesti randa snorgeldama. Kuna vihma enam polnud, aga lained olid ikka päris suured, siis me olime Veroga ainsad, kes tahtsid minna. Verol aga olid prillid vist katkised ja ta jäi poole tee peal maha. Seega sain vees giidilt kogu tähelepanu. Ta aitas mul kividest eemale hoida ja näitas erinevaid veetaimi. Ujusime päris sügavale välja ja mulle hullult meeldis! Ühe korra olin kunagi Egiptuses ujumisprillidega trepi äärest vee alla vaadanud ja see oli kõik.
Edasi suundusime Canopy-le. Millegi pärast eeldasime, et see on kanuumatk :D Aga kohale jõudes selgus, et hoopis seikluspark. See oli suht sarnane Eesti omadega, aga lühem ja instruktor käis meil terve tee ees ja tegi isegi pilti ;)

Viimaseks sihtkohaks oli aurusaun, mis oli väike pime ruum. Aga see oli ka omamoodi huvitav kogemus. Tagasi tulles sõitsin giidiga auto taga püsti seistes. Kutsusin: ´´Tule ka Vero!``, giid tegi järgi ´´Ture kka Verro!`` :D Näitas veel mulle, kuidas nende maal ilusaid tüdrukuid põsest näpistatakse :P Vero vist meie tripist väga vaimustuses polnud, aga minule meeldis küll väga!
Rohkem pilte saab näha siit.
Kuna meile siin saarel väga meeldib, siis otsustasime siia kauemaks jääda. Ma nüüd õhtupimeduses hüppan korra basseini veel ;)