Kalgoorlie

Kuna ma eelmises postituses ei maininud, et millega, miks ja kuhu ma lähen, siis kirjutan sellest nüüd. Igatahes olin ma väikeses Cunderdini külas töötanud juba üle 6 nädala ja tahtsin edasi suuremasse linna liikuda. Seega otsustasin järgmisena sõita Kalgoorliesse, mis on u 30 000 inimesega kullalinn. Siia sõitsin õhtuse rongiga 4h ja kohale jõudsin u kell 9 õhtul. Olin endale üheks ööks Backbackerite hostelisse koha broneerinud. Kui rongilt maha tulin, hakkasin enda kritseldatud kaardi järgi hosteli poole orienteeruma. Nagu Singapuriski, nii lagunes ka siin mu kohver poole tee peal. Ükski sang ei pidanud kohvri raskusele vastu! Võtsin siis kohvri kaenlasse ja õnneks polnud tee hostelini väga pikk.

Järgmise päeva hommikul (eile) sain paari seljakotiränduriga tuttavaks ja nad pakkusid välja, et näitavad mulle linna ja pubisid, kus võiks tööd saada. Viisin oma cv umbes viite erinevasse pubisse ja juba paari tunni pärast sain Exchange Hotel pubist kõne, et läheksin järgmisel päeval proovitööle. Siis helistasin Backbackerite hostelisse, et veel üheks ööks jääda, aga tuli välja, et nad juba täis broneeritud. Üks mu uutest tuttavatest, Chris, pakkus siis välja, et kuna tema töötab öövahetustel ja ta tuba öösiti tühi, siis ma võin tema toas ööbida. Ta elab ühismajas, kus tal on oma tuba koos teleka ning wifiga ja hind on sama, mis Backbackersite hostelis 6 inimesega ühes toas oleks. Otsustasin siis ühe öö seal olla. Hommikul kui Chris tagasi tuli, tõi ta mulle kohvi ja muffini! Välismaallased on ikka nii lahked! Aga seda kiiremini ma tahtsin endale oma tuba kuskil leida, et ma poleks rohkem tüliks talle. Siin on eraldi tube suht raske saada, kuna need alati täis. Õnneks leidsin lõunal poe eest kuulutuse, et peatänava lähedal on üks tuba üürida ja helistasin sinna kohe. Tuba oli veel vaba, läksin kohale seda üle vaatama ja otsustasin sinna jääda. Tegu on siis ühe suure majaga, kus on 12 tuba, ühine köök ja telekatuba. Hind on jällegi sama, mis oleks 6 inimesega backbackeris tuba jagada, kahjuks mul pole aga wifit ega oma telekat.
Päeval läksin oma proovitööd ka tegema. Täitsa lahe koht tundus, tegin 3h proovitööd, mille eest sain tasuta lõunasöögi. Tegu on linna ühe populaarseima pubiga ja söögid on siin ka väga head. Järgmiseks päevaks oodati mind juba tööle! Nii ruttu siin asjad käivadki.

Uus töökoht

Täna hommikul oligi seal mu esimene tööpäev. Siiani mulle väga meeldib, aga praegu rohkem igaks juhuks tööd ei kirjelda, sest nüüd ootab mind terve nädal järjest tööd kell 18-02. Minuga samas pubis töötavad ka mõned skimpyd, kes on pesus baaridaamid ja teenivad u 3-4 korda rohkem, kui tavalised baaridaamid. Elan umbes 700m kaugusel töökohast.
Aga muidu on siin kõik teistmoodi. Enam ma ei ela ja tööta samade inimestega koos; söögi ja toa eest pean nüüd ise maksma; nädalapalga asemel saan nüüd tunnipalka, mis mulle palju paremini sobib; vabal ajal on nüüd palju rohkem kohti, kuhu minna. Ahjaa..ja järjekordselt on see üks Vero endistest töökohtadest!
Btw, laadisin lõpuks ka kõik Cundy pildid siia ;)

BBQ ja thanksgiving ehk viimased päevad Cundis

Viimane nädal tööl läks nagu ikka, kiiresti. Eile oli mu viimane tööpäev siinses pubis. Kuna rahvast pubis polnud (mida pole varem laupäeviti juhtunud), siis panime juba kell 8 pubi lukku ja läksime kohaliku juurde BBQ-le. Sõidul sinna nägin jälle ühte väikest kängurut tee ääres seismas. Nii vägev! Tahaks lähedamalt juba neid elukaid näha. Aga muidu oli lahe õhtu, sai viimast korda kohalikega chillida. Õppisin krevette ka koorima. Lihtsalt keera kael kahekorra, tiri jalad ning soolikad välja ja ongi valmis :) Läksime autoga kängurusid metsa otsima ka, aga tulime sama targalt tagasi. Ei leidnud ühtegi. Kui eestlased alustavad pidudega tavaliselt alles 22-23 ajal, siis aussid lõpetavad juba kell 12 umbes ;)

yummi!

meeleolukal k2nguru otsingul :)

Kuna siin majas on kaks Kanada tüdrukut ja neil on oktoobri esimesel nädalavahetusel tänupühad, siis otsustasid nad siin piduliku hommikusöögi teha. Hommikul hakkasime juba kell 8 kokkama. Päris pidulik tuli välja ja nüüd on minul ka esimesed tänupühad peetud.

Kuna ma pole terve oma reisi aja (3 kuud) midagi kokanud, otsustasin üks päev Pavlova koogi küpsetada. Kui ütlesin töökaaslasele, et tegin Pavlova, siis ta küsis, et kas see on see kiivide kook. Ma muidugi vastasin, et ma ei pannud küll kiivisi koogi peale. Aga tegelikult on selle koogi retsept pärit kiivide maalt e Uus-Meremaalt ;)

Täna on mu viimane päev siin. Ei suuda uskuda, et täna õhtul olen ma juba uues linnas ja ei tea, mis minust edasi saab ning ma ei näe Cundi inimesi enam arvatavasti kunagi.  Aga ma olen päris põnevil, lõpuks näen teist Austraalia linna ja kõik on jälle uus! 

Häppy dayz

Aeg läheb nagu lennates ja juba sellel pühapäeval lähen järgmisesse linna. Kui vahepeal oli päris suur koduigatsus, siis praegu pole sellest enam jälgegi! Võib-olla olen nüüdseks lihtsalt üksi reisimisega harjunud. Muidugi tahaks kõiki teid näha, aga siin tahaks praegu rohkem olla :P

Üks õhtu pidi kohaliku juures BBQ toimuma, aga vihmase ilma tõttu jäi ära. Vaatasime siis lihtsalt filmi ''Kuum pirukas'', kust ma omale oma aksendi tõttu uue hüüdnime Nadja sain. Enamasti olen ma aga Anetta või Little Rabbit. Mulle soovitati vaadata ka ühte aussi õudukat ''Wulf Creek'', mis räägib seljakotiränduritest Austraalias, kes ära röövitakse. Pidi väga õudne olema ja lugesin Vero blogist, et ta ei julgenud pärast seda filmi enam väga üksi reisidagi siin. Vot siis, äkki vaatan Eestis tagasi olles alles :P Aga teine film, mida austraallased soovitavad, on ''Red dog''. Tõsielul põhineb, räägib ühest koerast, kes on kuulust selle poolest, et jooksis mitu aastat mööda WA-d, et oma omanikku leida. Pubis isegi üks vanamees ütles, et kui ta noor oli, kuulis ta küla peal sellest koerast jutte.

meie kaunis pubi

Vahepeal oli jalka finaali tõttu pubis veel ka pidulik õhtusööming. Kõik jalgpallurid, kes eelmisel peol pubis hullult laamendanud olid, tulid nüüd kohale pintsakutes. Tüdrukud/naised (ei teagi, kumba peaks kasutama) tellisid omale uued kleidid, käisid juuksuris ja meigis. Eriti pidulik sündmus. Teised baaridaamid ajasid ka omale kleidid selga ja lõid end üles, aga kuna mul pole siin kleiti ega meike, kingadest rääkimata, läksin suht tavaliselt kohale :P. Baarileti taga nagunii ei paista esile. Pärast oli jälle aftekas, aga see kord jäädi palju viisakamaks (vb oli asi pintsakutes?).

Ühel mu vabal päeval koputati uksele ja mind kutsuti tunni-kaugusel olevasse linna Merredini kaasa. Muidugi ma läksin, mida mul siin ikka teha on. Austraalias on nii palju tühja maad ja näiteks Lääne-Austraalias elab 2.4 miljonit inimest, kellest 75% elab Perthis. Seega ülejäänud inimesed (keda on peaaegu sama palju, kui Harjumaal+Tartumaal) on hajunud tohutu suure Lääne-Austraalia peale. Aga teel olles nägin lõpuks ka esimest korda kängurusid! Ma arvasin, et nad on siin päris väikesed, aga kolm kängurut, kes teel hüppasid, olid küll umbes minu pikkused.

Kui ma varem arvasin, et mu inglise keel on enam-vähem, siis siin on mul vahel tunne, nagu ma oleks täielik võhik. Eriti kui on midagi vaja kiiresti seletada, siis ma lihtsalt puterdan üksikuid sõnu ja tunnen ennast 3-aastasena, kes alles õpib rääkima. Ma lohutan end sellega, et isegi üks inglane ja austraallane ei saanud üksteise juttudest aksendi ja väljendite tõttu eriti midagi aru. Mõned aussi väljendid on nt sheila-naine;  reccon- mõtlema, arvama. Väga loov ei pea olema, sest nt asjade kirjeldamisel võib lihtsalt öelda nt itś busy as (siin/see on kiire kui), small as jne. No worries on muidugi kõige levinum väljend, mis mulle ka kohe külge hakkas. Ja kui pöördutakse mitme inimese poole, siis seda tehakse mitmuses, nt ''How are yous?''

Tegelt kirjutasin selle jutu juba nädal tagasi, aga kuna see tuli üsna nigel mu arvates, siis mõtlesin, et parandan millalgi. Praegu aga lisasin lihtsalt ühe lõigu juurde ja muu jätsin samaks. Ju siis ei suuda nii suure palavusega mõelda, sest jah, praegu on siin nt 34 kraadi. Elada ma siin küll ei suudaks, sest kella 12-3 ajal ronin mina alati tuppa varju.

Jalka

Pühapäeval toimus jalgpalli finaal, mis tähendas seda, et pärast tuli terve jalkameeskond pubisse tähistama. Nii kiire pole tööl veel olnud! Kui muidu vahel lihtsalt passid tühja ja ootad, et keegi midagi telliks, siis nüüd pidi ühe juurest teise juurde jooksma. Õnneks pühapäev on ainus päev kui sulgeme juba kell 22. Pärast toimus teises majas after-party. Kuna siin enamasti pole midagi teha ja igavaks kisub, siis läksin ka vaatama, mis toimub. No midagi nii hullumeelset pole ma varem näinud! Hunnik jalkamehi laamendasid, kaklesid ja lõhkusid. Ma ei julgenud väga liikudagi, nt üks tüdruk sai palliga vastu pead nii, et silm paistes. Aga mingi kell 1 läksin juba minema, sest järgmine päev hakkas töö kell 9.

afteka algus veel

Järgmisel päeval tulid kõik need samad tüübid muidugi pubisse sööma ja jäid jälle terveks päevaks. Lõunapausil läksin ka koos nendega ühele palliplatsile, kus nad mingit mängu mängisid. Väike pall visatakse keset väljakule ja kes kuuli kõige lähedamale veeretab, see võidab. Õhtuks läksid nad jälle segaseks ja keerasid pubi pahupidi, nt valasid jooke maha, et siis põrandal libistada :D

Eile õhtul aga kui oma vabal päeval järjekordselt igavlesin, tuli mulle kõne töökaaslase numbrilt. Teisel pool toru hakati minuga aga hoopis eesti keelt rääkima! See oli Martin, kes elab kõrvalkülas. Temani olid jutud jõudnud, et siin on üks eestlane ja siis ta mõtles mulle külla tulla. Ta olevat Verole ka siia samamoodi siia külla tulnud. Suundusin siis pubi poole, selline tunne nagu saaks vana tuttavaga kokku, kuigi pole kunagi üksteist näinud :D Nii hea oli üle pika aja soravalt emakeeles rääkida ja sai kõik oma mõtted välja öelda ilma, et oleks pidanud kuidagi puterdama või kokutama :P Pakkus mulle välja, et kui mul vaba päev ja igav on, siis võin talle helistada ja sõidutab mu oma töökohta farmitööd vaatama :)

Lisaks istus meie kõrval üks kohalik mees, kes võttis oma telefoni ja näitas sellega pilti oma eesti sõbrannast. Ma selle peale hüüdsin, et ma tean seda tüdrukut! Pildil oli siis minu kodukülast pärit Marii. Küll maailm on väike :)

Vahel tuleb kyll suur koduigatsus peale...ma ei tea, mis ma j6uludel veel peale hakkan.

Oo rutiin

Punane on Cunderdin ,)

Loodan, et te mind vahepeal ära pole unustanud, aga mul pole eriti millestki kirjutada. Tööga olen nüüdseks täiesti ära harjunud. Siin on hästi populaarsed kaks õlle: Draught ja Dry. Kuna osad hääldavad neid nii segaselt ja kolm korda ma üle küsida ei jaksa alati, siis üritan ruttu klaasi oma arvates õige õllega täis valada ja jään lootma, et kui ongi vale sort, et äkki ei saada maitsest aru :P. Seni pole keegi veel kurtnud. Tööd on keskmiselt 9h päevas ja nädalas saab palka 400 AUD ehk 322 eurot. Aussi mõistes pole see eriti suur palk, sest näiteks üks töötab siin samas külas kokana ja teenib 900 AUD nädalas.

Elamine ja söök on õnneks tasuta. Kuigi tellin peaaegu iga päev samu toite, ei ole ma õnneks ära tüdinenud ühest menüüst. Vabadel päevadel võtan mingi toormaterjali pubist kaasa ja kokkan ise kodus. Austraalias pidi rämpstoit päris populaarne olema. Siin ka lõunasöögiks tellitakse enamasti mingi burger ja iga prae juurde käivad friikartulid. Paljud räägivad, et võtavad pubis töötades kaalust juurde. Ma pole siiamaani veel võtnud :P

Õnneks on lõpuks ka päike välja tulnud ja ei pea enam päevad-ööd läbi sooja pusa kandma. Tavaliselt lõunapauside ajal võtan mingi pool tundi päikest, rohkem ei kannata :D Sest päike on siin päris tugev, juba selle poole tunniga tuleb veits jumet. Ja praegu on alles kevade algus! Kuhu siis suvel veel varju peaks minema!

Üks päev käis pubis mingi vanem mees, kes hakkas minu kohta igasuguseid asju pärima. Mehe sõber siis ütles talle, et cmmoon, ta võiks su tütar olla. Siis too mees ütles, et jaajaa, aga tal on kaks poega, kellele ma nii hästi sobiksin :D Mu õde jagati juba teisele vennale ja ema läheks tolle mehe sõbrale. Vero oli väga vaimustuses sellest ideest, saaks Aussi mehe :D Ma mitte nii väga. Khmm :D

Aeg-ajalt teen siin oma edasisi reisiplaane. Praegu on kavas järgmisena sõita Kalgoorliesse ja seal uus töö leida. Ja siis vb osta auto ja kuni jaanuari-veebruarini Perthi läheduses tööotsi leida ning seejärel Sydney ja Melbourn. Aga see nii kaugel veel, et pole midagi kindlat. Õnneks pubis annavad inimesed ka soovitusi, kuhu võiks minna ja mida näha.

Lihtsalt

Varsti olen juba 2 nädalat siin Cunderdinis töötanud. Aeg läheb ikka päris kiiresti, sest tööl on alati nii palju teha. Kui esimese nädala alguses ma vaatasin rohkem kõrvalt, et mis toimub ja kes siin kõik on, siis nüüd mul enamus kohalikke teada ja olen juba julgem :P Mulle nii meeldib siin, et korra mõtlesin isegi kauemaks jääda, aga ei...aega pole nii palju ühes kohas passida. Arvatavasti jään siia 6-8 nädalaks. Otsustasin täna, et farmitööd mina vist teha ei suuda, nii et kaheks aastaks ei saa Aussi jääda.

Kooli ajal oli lihtne, ei pidanud suuri otsuseid tegema. Käisid lihtsalt oma 12 klassi ära. Nüüd aga on nii palju valikuid! Kus, kui kaua ja kellena töötada. Ja kunagi ei tea, mis või kuidas see igapäevaelu muuta võib...küll on raske :D. Ahjaa, eile oli mul siin esimene palgapäev. Mul pole vist varem nii palju raha pangakaardil olnud, kui praegu :D Aga noh, ma ei kuluta siin külas ka millegi peale.

Veits harjumatu on, et enam ei oodata sinult iga päev mingeid füüsikaseaduste pähe tuupimist või esseede kirjutamist. Ja kodus ei pea ka mitte midagi tegema! Kuigi ega ma nagunii ei teinud kodutöid (mul polnud lihtsalt aega) :P. Aga siin on mul arvutis hunnik filme ja tarku e-raamatuid, millega lõunapause sisustada saan. Peaasi et maha saab istuda, sest u 10h tööpäeva jooksul pole aega seda endale lubada. Tulevikus tahaks ikka tööd, kus peab pigem mõistust kasutama :D.

Pubis leidub igasuguseid inimesi. Üks mees jalutas ükskord sisse ja tahtis oz´i osta. Vähemalt mina kuulsin nii. Mis see üldse olema peaks! On see jook või suits või inimene? :D Jooksin siis ruttu teist tüdrukut endale appi kutsuma, aga siis kuulsin, kuidas mees oiz, oiz hoopis hüüab. Viisin talle siis ta jääpaki, mida ta tükk aega ootas :P

Teinekord istusid aga ühes nurgas mingid india välimusega tüübid, kes arvasid, et ma 16, aina passisid ja lõpuks pildistasid või filmisid mind, sest kui ma neist mööda käisin, siis nad liikusid oma fotokaga järgi. Suht nõme oli olla ja ma üritasin neid lihtsalt vältida ja kui nad midagi tellisid, siis ma lihtsalt ei vaadanud neile silma :P

Ja see, et ma mõnest jooginimest aru ei saa, ei tähenda, et ma inglise keelt üldse ei oskaks! Take-away ütlemise ajal ei pea mulle autorooli liigutusi tegema. Nii tumbajumba ma ka pole :D

Aga ilusat uut töö/kooliaasta algust! Tahaks rohkem teist ka kuulda, nii et kirjtage mulle julgelt :)

Talve lõpp :)

Nüüdseks olen täpselt nädala Austraalias olnud. Inimesed ikka palju sõbralikumad kui Eestis. Harjumatu, kui tänaval võhivõõras hey ütleb või autoga mööda sõites lehvitab :D Töö juures on mul õnneks põhiasjad selged, aga vahel on austraallaste aksendist nii raske aru saada. Oleks mul siis inglise keelgi vähemalt ideaalne, oleks kergem. Aga mõne inimese jutust ma ei saa umbes pooltest sõnadest aru ja siis ma üritan välja mõelda, mis sinna lausesse sobida võis ja neile kuidagi vastata :P

minu toake :)

ja majake

Tööl söögiaegadel on päris kiire, 2h lihtsalt jooksed köögi ja laudade vahel ja vahepeal võtad tellimusi. Korra kui ma toidud välja viisin ja tagasi kiirustasin, siis ma komistasin ja suure hoo tõttu lendasin otse pikali...sekundiga ajasin end püsti, aga kahjuks nägid seda ikkagi kõik mu ümber olevad inimesed :D See võis kõrvalt vaadates päris naljakas olla :P

Eile ja täna oli mul vaba päev. Midagi erilist ma teha ei osanud, lihtsalt pesin pesu, tegin süüa, vaatasin filme jne. Avastasin, et naabri aias kasvavad apelsini- ja sidrunipuu. Eriti äge oli see, et pool apelsinipuud ulatas ka meie aeda. Korjasin maast siis ühe ja tulin kohe tuppa proovima. Oli tõesti teistsugune kui Eestis, siin pole apelsinid üldse eriti hapukad.

Täna tegin külale väikse tiiru ka peale. Mingeid erilisi loomi ega putukaid ma ei leidnud, aga hunnik linde lendas parvedekaupa mööda ja nad kraaksusid ikka päris kõvasti. Mulle tundus, et need olid papagoid. Muidu oli küla täiesti vaikne, igal pool ainult sarnased elumajad väikese aiaga. Naljaks oli, et liiklusmärkidel on enamsti kirja pandud, mida see tähendab.

Lugesin täna Vero blogi esimeste kuude postitusi ja meil on nii sarnane reis! :D Mõlemad tulime Augusti lõpus Perthi ja läksime kohe selle lähedusse väiksesse külla baari tööle. Samad mõtted on meil ka, et tahaks juba suuremasse linna ja rohkem Austraaliat näha.

Kes ütles, et ananassipuud pole olemas?

Hakkasingi siin mõtlema, et mis mu eesmärk Aussis üldse on. Siia tuleku otsus tuli kuidagi iseenesest, kui Vero mind Aasia tripile kutsus, siis tundus Austraalia seal kõrval kuidagi hea valik. Aga kas ma tulin siia pigem raha teenima või reisima... Sest ringi reisimiseks peaks auto ostma ja kütus ning elamine lähevad päris kalliks. Oeh, ma loodan, et saan ikkagi mõlemat korraga teha. Peakski hakkama uurima, mida kõike ma Austraalias teha tahan aasta jooksul...või kahe :)

Tööelu

Eile oli siis mu esimene ametlik tööpäev. Mõni hommik peab hotellitube ka korrastama, aga õnneks on siin ka koristaja, kes suurema osa ise ära teeb. Koristamine pole üldse raske! Ja selleks ei pea isegi ülikooli minema, nii et pole midagi vaja 3a veel õppida, saab kohe ameti selgeks ;)

Ülejäänud päev tuleb aga pubis olla. Tavaliselt lõuna ajal on 3-tunnine paus, mille ajal kõik oma tubadesse arvutisse lähevad. 2 päeva nädalas on vabad ka, aga ma ei kujuta ette, mida siin vabal päeval tegema peaks, sest see küla on nii pisike, üks pood ja raamatukogu on vist ainult :P Elamine on pubist u 10 min jalutuskäigu kaugusel ja siin on auto ka, mida saab vabadel päevadel kõrvallinna sõiduks kasutada ;)

Töö ise on muidu suht kerge. Mulle meeldib kõige rohkem toite lauda viia, sest ma ei suuda mõistatada, mis jooke keegi parasjagu tellida tahab :D Mõnikord kliendid lihtsalt näitavad mulle käega, kus kapis mingi jook ja klaasid on :P Kassa on ka ingliskeelseid lühendeid täis ja mul läheb päris tükk aega, kui midagi üles leian. Õnneks on inimesed siis hästi abivalmid ja sõbralikud ja sellepärast on selline väike küla esimeseks töökohaks ideaalne ma arvan :)

Aga muidu mulle töö siiamaani küll meeldib ja ma juba ootan oma õhtust vahetust!

Austraalia, lõpuks!

Eile hommikul läksime kolmekesi Bangkoki lennujaama, kust meil lennud peaaegu samal ajal väljusid. Minu lend tegi peatuse Singapuris ja õhtul kella 22-ks olingi Austraalias. Lennujaamas polnud mul aga  õrna aimugi, mis ma edasi teen. õnneks sain viimasele lennujaama bussile, mis odavalt linna viis. Kui ma bussijuhile ütlesin, et ei tea veel täpselt kus ööbin, tõi ta mulle Perthi kaardi ja märkis mulle järjest hosteleid, kus ma saaksin ööbida! Nii lahke temast! Korra tegi buss ka vahepeatuse. Kui bussijuht pärast pausi tagasi tuli, ütles ta mulle, et nad tegid mulle juba bookingu ühes hostelis ära ja panevad mu seal ees maha! Super! Nagu sellest veel vähe oleks, toppis üks kohalik vana mees, kes ka bussiga sõitis, mulle 20$ kätte. Kui ma talle imestunud näoga otsa vaatasin, ütles, et see on selleks, et ma võõras siin riigis ja et ma olen hea tüdruk. No milline vastuvõtt :D ööseks sain ilusti sooja tuppa, õues oli ikka päris jahe.

Perth

Täna hommikul läksin kohe linna peale omale pangakaarti ja telefonikaarti tegema. Veel pidin rongiaegu minema uurima ja maksude numbri internetipunktis ära tegema. Jooksin seal linnas ikka päris korralikult edasi-tagasi, vähemalt sain linnaga tuttavaks :P Kõht oli ma megatühi, nii et käisin Subways, mida Vero ja Ave aina kiitsid :D Igatahes sain teada, et täna ronge enam Cunderdini, kus ma tööle hakkan, ei lähe. Küsisin siis homse kohta ja selleks päevaks polnud ühtegi vaba kohta. Helistasin siis ühele oma tulevasele töökaaslasele, Brittanyle, ja nad otsustasid mulle järele tulla. Tõin hostelist oma kohvrid ja läksin ühe linnasisese rongiga neile natukene lähemale. Rongi pileti sain tasuta, sest seisin piletimasina järjekorras, kui üks mees kogemata vale pileti ostis ja selle mulle andis :P
Rongilt maha tulles võttis Brittany mu peale ja varsti olimegi Cunderdinis. Läksin kohe pubi vaatama, tellisin süüa, mida me saame siin tasuta ja vaatasin, kuidas köögis ja baarileti taga töö käib. Oleks tahtnud ka juba proovida, aga mina alustan homme hommikul. Nii põnev! :D Pole kunagi varem ju täiskohaga töötanud.

Kuna Vero on ka siin varem töötanud, jättis ta siia riidekoti, et kui ma peaks kunagi siia tulema, siis saan endale. Nii põnev oli hunnikut uusi riideid avastada :D Kuna siin on päris külm ja mul ainult suveriided, siis oli nii hea kohe Vero soe dressipluus selga panna. Pubis olles hüüdsid paljud mind juba Little Ronnieks või Lil' Rabbit ja mul pidavat sama pilk ja naer olema nagu Verol :P

Lemmik Tai

3 rõõmsat kokka

 Reede hommikul läksime Tai kokakursusele, mis kestis pool päeva ja toimus ühe pere aias värske õhu käes. Kokku saime teha 6 erinevat toitu, kõhud olid küll kõigil ikka päris täis lõpuks :D Õnneks tegime toidud ükshaaval valmis ja toitude vahepeal olid väikesed pausid. Ühe pausi ajal õppisime porgandilille ka tegema. Toitudest meeldis mulle kõige rohkem Pad Thai ehk Tai nuudlid, mida oli hästi lihtne teha ka. Kui Eestisse tulen, siis hakkan kodus Tai õhtusööke korraldama, nii et hoidke kõhud tühjad! :)

toorained

mu väike katsetus

Tai toitudes kasutatakse hästi palju erinevaid juurvilju ja vürtse. Vaatasime, kuidas siin nt karri pasta segatakse ise uhmris kokku ja kui palju erinevaid tooraineid vaja läheb võrreldes lääne toitudega. Selle peale otsustasin, et nüüd peaks veel viimased päevad siin ainult Tai toite sööma, mis on muideks ka poole odavamad, kui pastad ja burgerid.

Minu tehtud Pad Thai :)

Õhtul käisime Tai massaažis, kus ma üritasin iga hinna eest naeru tagasi hoida, kui meid seal väänati ja pöörati. Aga kui ma Verole otsa vaatasin, siis ma ei suutnud end tagasi hoida ja me mõlemad hakaksime naerma. Siiamaani paneb muigama :P Pärast läksime suurde kaubanduskeskusesse shoppama mõneks tunniks ja täiendasime oma kohvreid.
Hiljem sain teada, et Vero ühes endises töökohas Austraalias otsitakse baari just uut töötajat järgmisest nädalast. Ja järgmine nädal lähen mina just Aussi, nii et Vero kirjutas neile ja ma saangi sinna! Jee, ma nii põnevil! Vaatasin juba google mapsilt kõik järgi ja uurisin Verolt oma tulevaste töökaaslaste kohta klatši :D Kuna tegu on väikelinnaga, siis kõik teavad seal kõiki, nii et peaks huvitav tulema :D

Eile hommikul läksin Verost ja Avest eraldi linna peale ja kuna ma neid päeva jooksul enam ei leidnud, siis veetsin terve päeva üksinda. Kuna siin iga nurga peal mingid joogatunnid ja massaašid, otsustasin jooga tundi prooviks minna. Kestis 1,5h ja mingi vanem mees, kes on 16a juba joogaga tegelenud, oli treeneriks. Selline hea rahulik trenn, aga osad joogapoosid on küll ikka päris rasked. Mõtlen, et peaks hakkamagi joogas käima, tahaks ka sama hästi painduda nagu minust 30a vanem mees! Pärast jalutasin lihtsalt mööda linna ringi mitu tundi ja käisin mingit templit vaatamas.

Täna hommikul läksime Veroga veel suuremasse kaubanduskeskusesse. Riidepoodide valikut ei anna Eestiga võrreldagi...siis võib jäädagi shoppama. Ja nt lühikesed H&M teksapüksid sain siit u 2 € eest! Varsti lähme jälle massaaži, sest see on siin nii odav (u 5 €) Ja õhtul läheb ööbuss Bangkoki. Seal veedame homse päeva ja teisipäeva hommikul läheb mu lennuk Perthi! Ei jõua oodata!

Vihmased päevad

Laose pealinnas Vientianes polnud meil suurt midagi teha, sest vihma kallas. Linn ise tundus täitsa korralik, aga me tegime ainult paar väikest tiiru linna peal ja käisime kohalikus massaažis. Hästi palju noori munki kõndis pidevalt mööda. Lugesime, et siin oodataksegi igalt budisdi mehelt, et pärast kooli lõpetamist peab u kuuks ajaks mungaks hakkama.

massaaži kaunid rüüd

Järgmine linn oli Vang Vieng, mis oli eriti pisike küla ja kus esimese õhtuga tegime shopingutiiru ära. Järgmistel päevadel polnud seal vihmaga jällegi midagi teha. Päeva kõige põnevam osa võis ollagi söömas käimine :D Muidu lihtsalt passisime toas. Ühes pubis toodi meile ka menüü, kus pakuti happy pizzasid ja mushroom shake´i. Kohalike jaoks tundus see kuidagi nii tavaline. Õhtul lootsin ma tuubiga vette sõitma minna, aga Vero tegi selle viimasel hetkel nii maha, et ma ka enam ei tahtnud.

Edasi sõitsime Luang Prabangi. Siinsed bussisõidud on meil kõik kestnud u 6-8h ja teed on päris auklikud, nii et väikses minibussis loksub ikka päris korralikult :P Vaated bussiaknast on see-eest võimsad! Siin oli õnneks suurem linn ja ei pidanud jälle muretsema, et midagi pole teha. Õhtuti toimus suur ööturg, kus müüdi tohutult suveniire, riideid ja ehteid. Et midagi põnevat teha, sõitsime ka populaarset juga ja hiljem ka koopaid vaatama. Koopad midagi erilist ei olnud, aga juga sai näha käies mööda ilusat metsarada ja oli palju põnevam. Ujuda oleks ka saanud ja väga tahtnud, aga kahjuks polnud meil ujumisriideid kaasas.

pimedas koopas

Laos jääb meelde oma igapäevase vihmasaju ja pikkade bussisõitudega. Kuna siin meil väga tegevusi polnud, siis minu lemmikriikide hulka ta päris ei kuulu. Aga inimesed on siin küll vist kõige sõbralikumad üldse! Isegi kui kõmbid päeva lõpus koju ja ütled tüdinud häälega järgmisele tuk-tuki pakkujale NO!, siis ta naerab või küsib, et miks sa tuk-tukke siis ei armasta :D Või kohalikud, kes teevad päevad läbi piinlikult odava hinnaga käsitööd. Ja naised, kes käivad laps kaenlas, suurte kärudega palavuse käes pikki vahemaid ja ikkagi naeratavad või lehvitavad sulle, mitte ei kiru Savisaart oma raskes elu pärast.

Tai

Tänaseks oleme oma reisiga juba tagasi Tais. Bussisõit siia oli kõige pikem, 20h. Aga kuna öö jäi sinna sisse, läks see kiiresti. Siin, Chiang Mais, tundub küll väga palju teha olevat. Eile, meie esimesel õhtul siin, läksin linna uudistama ja jäin 5 tunniks! Ma ei suutnud ära imestada kui palju ilusaid asju ööturul müüdi. Eriti meeldisid mulle lambid, vaasid ja seinapildid. Mõned beebiriided olid ka nii armsad, et mõtlesin ette ära osta oma tulevastele lastele :D  Tegin plaani ka traditsioonilised Tai riided oma kunagise pere jaoks osta..parem oleks, et mu tulevane mees siis minuga nõus on neid linna peal kandma :D Aga kodu sisustuse jaoks sõidaks tõsiselt 10a pärast tagasi siia!

Maanaiste Laos

mootorpaadisõit pimeduses

Meie esimeseks peatuspaigaks Laoses oli 4000 Islandi üks pisike saar, Don Det. Kui me õhtul väiksest mootorpaadist välja läksime, leidsime end keset täielikku maaelu. Kõiksugused taluloomad jalutasid mööda teed, mis oli pigem nagu äratallatud rada; paljad pisikesed lapsed ajasid paduvihmas vasikaid taga; külanaised korjasid kolmnurksete kübaratega riisi. Meie aga otsisime ruttu omale öömaja, sest olime terve päeva bussiga sõitnud, väsinud ja näljased.

Järgmine päev mõtlesime ratastega waterfallse vaatama minna. Vero läks juba kell 12, aga mina mõtlesin hiljem minna, et päike poleks nii kõrvetav. Aga lõunaks jäin hoopis haigeks! Ma ei tea millest, aga poolteist päeva passisin lihtsalt palaviku ja peavaluga toas. Vero ja Ave käisid veel mingil kanuumatkal, mis olevat päris lahe olnud..kahju, et ma minna ei saanud. Seal saarel oli mingi imelik, vist veits vaimse puudega nooruk poiss, kes lihtsalt järsku ilmus su kõrvale ja jäi passima. Me kutsusime teda creep´iks. Üks öö jooksis Vero suure hirmuga minu tuppa. Rääkis, et oli rahulikult koju jalutanud ja oma tuppa läinud. Siis tahtis korra veel välja minna, tegi ukse lahti ja avastas, et creep istub oma tooliga tal ukse taga! Vero istus veel tund aega oma toas hirmus, enne kui minu tuppa julges joosta :D

näljane koer :)

Teise sihtpunktini, Tha Khaek´ini kestis bussisõit kah terve päeva. Siinsetes bussides tulevad väikestes vahepeatustes kohalikud naised ja lapsed oma maisitõlvikute ja kanavarrastega bussi sisse ja topivad sulle need peaaegu kätte, peaasi, et sa neid ostaks. Siin veetsime öö ja mõtlesime rolleritega 3-päevasele matkale minna mööda koopaid ja vägevaid maastikke. Hommikul aga avastasime end vihmasaju käest ja pidime järjekordselt plaane muutma. Otsustasime edasi Laose pealinna Vietianesse sõita. Selles bussis oli inimesi aga rohkem kui istekohti ja paljud pandi lihtsalt taburettidega keset bussi vahekäiku istuma, Vero oli üks neist :P

Laos tundub kõige teistsugusema kultuuriga kui teised meie külastatud Aasia riigid. Inimesed võtavad kõike kuidagi väga rahulikult. Kiiret pole, probleeme pole. Mõtlesime alguses, et talusaare inimestel polegi midagi väga teha siin nagunii, aga nüüd tundub, et terve riik on samasugune. Reklaamkirju nagu Laun Dry service, banana shack ja Slee Ping bus võib siin ka tihti näha. Noh..mulle peaks see riik sobima, ma peaaegu maakas ju :D

Kambodža tegemised

Oleme juba nädala Kambodžas olnud, mõtlesin et panen siia ka meie tegudest kirja. 1967 a toimus siin riigis kodusõda, kus hukkus u 1/4 rahvast. Käisime üht tapmispaika, ehk killing fieldsi vaatamas. Tänu audiogiidile saime päris palju infot sõja kohta. Kaubikutega toodi inimesed kohale, silmad kinni; kui üks pereliige tapeti, siis tavaliselt ka teised, et ei saadaks kättemaksu planeerida; tihti peksti inimesed surnuks, sest see oli odavam kui relvadega. Inimesi koheldi ikka väga julmalt ja kõige hullem oli see, et imikuid peksti vastu puud surnuks ema silme ees. See koht oli ikka päris kurb, aga kui keegi sinna kanti satub, siis soovitan ära käia. Praegugi on väga palju inimesi siin, kellel puudub jalg või käsi, sest on pärast sõda veel miini otsa astunud.

Vahepeal külastasime eestlase kohvikut, mis asub Sihanoukville linnas. Naljakas oli näha Eesti lippu, raamatuid ja Viru Valget :D. Et siin veel aega sisutstada, käisime ka pimedate massaažis, mis oli täitsa põnev. Avega läksime ka cooking classi, kus sai kohaliku toidu tegemist õppida. Mina valisin spring rolls, Khmer Amek ja banaanimagustoit. Hästi lahedad juhendajad olid ja toidud tulid ka head. Kui Eestisse tagasi tulen, siis tahan veel Aasia toite teha proovida ;)

Täna käisime ja vaatasime ka kuulsad Kambodža templid ära. Vara hommikul hakkas meie tuur peale ja kokku käisime neljas erinevas templis, millest ühes oli Tomb Raideri filmi ka tehtud. Aga templid olid tõesti ilusad ja võimsad. Eriti meeldis üks, kus puud kasvasid mööda maja seinu.

Olime Kambodža kohta kuulnud päris palju hirmsaid lugusid, et siin palju kerjuseid ja vargaid. Aga me oleme küll väga väheseid näinud. Üks mees tuli meile tänaval kõva häälega marihuaanat pakkuma ja mõned lapsed on käest kinni võtnud ja toiduraha küsinud, aga enamasti nad lihtsalt lehvitavad ja on põnevil, et turisti nägid. Aga lastele ei soovitata raha anda, sest nad annavad selle vanematele ja kui lapse pealt saab teenida, siis teda kooli ei saadeta. Muidu on inimesed väga sõbralikud. Kui kasvõi korra tänaval käia, siis laused mida kindlasti kuuleb, on: Tuk-tuk, please, okay? Come and look inside, very cheap! Where you wanna go? What-küsimustele saad aga enamasti vastuseks lihtsalt Jah-i.

Täna ööseks ostsime juba bussipiletid Vietnami, aga saime teada, et viisa taotlemine võtab aega 2 päeva! Otsustasiem siis Vietnami lihtsalt meie reisiplaanist välja jätta ja homme hommikul sõidame Laosesse.