Häppy dayz

Aeg läheb nagu lennates ja juba sellel pühapäeval lähen järgmisesse linna. Kui vahepeal oli päris suur koduigatsus, siis praegu pole sellest enam jälgegi! Võib-olla olen nüüdseks lihtsalt üksi reisimisega harjunud. Muidugi tahaks kõiki teid näha, aga siin tahaks praegu rohkem olla :P

Üks õhtu pidi kohaliku juures BBQ toimuma, aga vihmase ilma tõttu jäi ära. Vaatasime siis lihtsalt filmi ''Kuum pirukas'', kust ma omale oma aksendi tõttu uue hüüdnime Nadja sain. Enamasti olen ma aga Anetta või Little Rabbit. Mulle soovitati vaadata ka ühte aussi õudukat ''Wulf Creek'', mis räägib seljakotiränduritest Austraalias, kes ära röövitakse. Pidi väga õudne olema ja lugesin Vero blogist, et ta ei julgenud pärast seda filmi enam väga üksi reisidagi siin. Vot siis, äkki vaatan Eestis tagasi olles alles :P Aga teine film, mida austraallased soovitavad, on ''Red dog''. Tõsielul põhineb, räägib ühest koerast, kes on kuulust selle poolest, et jooksis mitu aastat mööda WA-d, et oma omanikku leida. Pubis isegi üks vanamees ütles, et kui ta noor oli, kuulis ta küla peal sellest koerast jutte.

meie kaunis pubi

Vahepeal oli jalka finaali tõttu pubis veel ka pidulik õhtusööming. Kõik jalgpallurid, kes eelmisel peol pubis hullult laamendanud olid, tulid nüüd kohale pintsakutes. Tüdrukud/naised (ei teagi, kumba peaks kasutama) tellisid omale uued kleidid, käisid juuksuris ja meigis. Eriti pidulik sündmus. Teised baaridaamid ajasid ka omale kleidid selga ja lõid end üles, aga kuna mul pole siin kleiti ega meike, kingadest rääkimata, läksin suht tavaliselt kohale :P. Baarileti taga nagunii ei paista esile. Pärast oli jälle aftekas, aga see kord jäädi palju viisakamaks (vb oli asi pintsakutes?).

Ühel mu vabal päeval koputati uksele ja mind kutsuti tunni-kaugusel olevasse linna Merredini kaasa. Muidugi ma läksin, mida mul siin ikka teha on. Austraalias on nii palju tühja maad ja näiteks Lääne-Austraalias elab 2.4 miljonit inimest, kellest 75% elab Perthis. Seega ülejäänud inimesed (keda on peaaegu sama palju, kui Harjumaal+Tartumaal) on hajunud tohutu suure Lääne-Austraalia peale. Aga teel olles nägin lõpuks ka esimest korda kängurusid! Ma arvasin, et nad on siin päris väikesed, aga kolm kängurut, kes teel hüppasid, olid küll umbes minu pikkused.

Kui ma varem arvasin, et mu inglise keel on enam-vähem, siis siin on mul vahel tunne, nagu ma oleks täielik võhik. Eriti kui on midagi vaja kiiresti seletada, siis ma lihtsalt puterdan üksikuid sõnu ja tunnen ennast 3-aastasena, kes alles õpib rääkima. Ma lohutan end sellega, et isegi üks inglane ja austraallane ei saanud üksteise juttudest aksendi ja väljendite tõttu eriti midagi aru. Mõned aussi väljendid on nt sheila-naine;  reccon- mõtlema, arvama. Väga loov ei pea olema, sest nt asjade kirjeldamisel võib lihtsalt öelda nt itś busy as (siin/see on kiire kui), small as jne. No worries on muidugi kõige levinum väljend, mis mulle ka kohe külge hakkas. Ja kui pöördutakse mitme inimese poole, siis seda tehakse mitmuses, nt ''How are yous?''

Tegelt kirjutasin selle jutu juba nädal tagasi, aga kuna see tuli üsna nigel mu arvates, siis mõtlesin, et parandan millalgi. Praegu aga lisasin lihtsalt ühe lõigu juurde ja muu jätsin samaks. Ju siis ei suuda nii suure palavusega mõelda, sest jah, praegu on siin nt 34 kraadi. Elada ma siin küll ei suudaks, sest kella 12-3 ajal ronin mina alati tuppa varju.